Olaf Esna pajatab: Audru parun, pullid ja eliitkari

Loomad olid 1940. aastaks keskmiselt 500–550kilogrammise eluskaaluga, väiksemat kasvu, madalajalgsed, piisavalt tüsedad ja hää rinnasügavusega. Foto: Olaf Esna kogu

Kümme aastat Liivi­maa maamarssali ametit pidanud Audru pa­­run Adolf Kons­tantin Jakob Pilar von Pilchau (1851–1925) põrus vanuigi poliiti­kuna, kui laskis end valida ­rüütelkondade loodava Balti hertsogiriigi regentnõukogu etteotsa. Rüütelkonnad ei arvanud midagi põlisrahvaste iseseisvumisest ja noor Eesti Vabariik ei unustanud ega andestanud seda. Karistuseks konfiskeeriti parun von Pilchaule kuulunud Audru mõis ja selle eest ei makstud­ ­talle mingit hüvitist. Eesti riigile oli Pilchau persona non grata ja talle ei antud sissesõiduluba. Abi­kaasa vaevanägemise peale lõpuks ­talle halastati ja nii sai ta viimased ­eluaastad veeta Pärnus.

Kõige suuremad on Pilchau teened põllumajanduses. Pärast ülikooli ja praktika-aastaid ­Preisimaa mõisates naasis ta 1875. aastal Audrusse ja võttis oma õlule mõisavalitsemise. ­Esiti võeti käsile renditalude korrastamine. Sellel ajal kehtisid Audrus veel nöörimaad ja valitses kolmeväljasüsteem. Ka heinamaid ­kasutati veel ühiselt. Kolme ­aastaga (1875–1878) mõõdeti välja 145 talu-, 42 kvoodimaa ja 72 mõisa sulastemaa krunti.Suurima jälje jättis aga parun loomakasvatusele. Talupoja­hobusteks toodi Torist viis-kuus täkku ja nende tõuhobuste mõju levis üle terve kihelkonna. Parun katsetas mitme tõuga piimakarjagi puhul. Jõudmaks kiiremini täisverelise karjani, toodi Ida-Preisimaalt 1879. aastaks üks pull ja 30 tiinet mullikat. Mõne aasta pärast toodi samast kohast pullid Hamburg ja Sultan. See­järel taas pull ja kümmekond ­lehma Ida-Friisimaalt ning 1894. aastal pull ja 24 mullikat uuesti Ida-Preisimaa eliitkarjadest. Viimased pullid toodi aastal 1917. Kuidas see võimalik oli? Käis ju sõda!

Selles valdkonnas oli Audru riigimõisa karjal suuri teeneid: enamik Pärnumaa ­talude friisitõugu karjadest said alguse sealt või olid ­sellega suguluses.