Olaf Esna pajatab: Riiklikult organiseeritud võõrtööliste sissetoomine ulatub aastakümnete taha

Aastal 1939 Mihkli laadal lõbusate poolakate seltskond. Foto: Olaf Esna kogu

Tänavust kevadet jääb meenutama põllumeeste ja poliitikute vastasseis ukrainlastest tööliste pärast. Rahvuskonservatiivid näeksid heal meelel, et välismaalaste tallad ei puutuks Maarjamaa mulda. Paraku jääb see aeg, mil Eestis polnud võõramaalasi, väga kaugesse minevikku, sest niipea, kui meie esivanemad organiseerusid kihelkondadeks ja maakondadeks ning meeste kätte tekkisid relvad, tulid meie maile orjadki, keda vabatmehest eristas pügatud pea.

Orjakiht koosnes nii sõjavangidest kui ka ostetutest. Vast kõige kuulsamad orjad Eestis olid tulevane Norra kuningas Olav I Tryggvason (995–1000) ja tema ema Estrid, kes 967. aasta Novgorodi sõidul sattusid eesti mereröövlite kätte. Algul oli kuningapoja ja tema kaaslase hind hea kits, ent hiljem vahetati nad kalli vaiba vastu.

Orjadena toodud võõrad rahvustusid siin peagi ümber ja üldiselt moodustasid nad ikkagi osa meie rahvast.