Pärnakas ja pangad

Olaf Esna
, bibliofiil
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paremalt esimeses majas asus Kuninga tänaval Pärnu kreisirentei ehk maakonnakassa.
Paremalt esimeses majas asus Kuninga tänaval Pärnu kreisirentei ehk maakonnakassa. Foto: Olaf Esna erakogu

Nõukogude inimesel ei olnud panka suurt asja. Töötasu maksti kassast, pensioni tõi koju postiljon. Kes pelgas tööhoiukassat, hoidis oma sääste kas piibli või pesu vahel. Pangast laenu võtmine-saamine oli lausa ennekuulmatu asi.

Tänapäeval on pangad suutnud peaaegu kõigile sokutada taskusse plastkaardi, millega saab liigutada virtuaalraha ning nutumüüri juures seinast välja võluda isegi päriseurosid. Muidugi eeldusel, et eurosid on ikka arvel. Ja kui paljud on laenu tõttu pangaga seotud nagu nabaväädiga!

Maakonnakassa ehk rentei

Kõikides rahaasutuste loeteludes on esikohal rentei, mida loeti tähtsaimaks. Renteiks nimetati riigikassas osakonda. Pärnus oli kreisirentei ehk maakonnakassa.

Pärnus, Tartus ja Tallinnas tegutsesid renteid koos proviandimagasinidega juba 17. sajandil. Maakonnakassad asutati Venemaa läänekubermangudes 1775. aasta ülevenemaalise kubermanguseaduse rakendamisega alates 3. juulist 1783. Pärnu rentei reorganiseerimine ja kroonupalatile allutamine toimus ilmselt 1784. aastal, sest sellest aastast pärinevad esimesed säilikud ajalooarhiivis.

Asehalduskorra kaotamise järel 1797 jätkasid renteid ja kroonupalatid tegutsemist ja pärast rahandusministeeriumi moodustamist 1802 allutati sellele.

Rentei kaudu koguti pearaha, mitmesuguseid riiklikke lõive (aktsiise), kroonumõisate ja -metsade tulu, anti välja passe ja kauplemislube, müüdi raudarssinaid, maksti välja riigiametnike palku ja pensione.

1863 kaotati Venemaal eri ministeeriumide kassad ja kõik nende kohustused pandi rahandusministeeriumi kassale. Maakonnakassade kõrval loodi Tallinna ja Riia kubermangurenteid. Kõik renteid pidid asjaajamises üle minema vene keelele. Renteide juurde loodi riigihoiukassad. Pärnu riiklik hoiukassa alustas ilmselt tegevust 1889. aastal.

Nüüd tegelesid maakonnakassad mitmesuguste rahandusoperatsioonidega: korraliste ja erakorraliste riigimaksude kogumise, maksualuste kohta arvestuse pidamise, tempelmarkide, aktipaberite, vekslipaberite, peopiletite markide, raudarssinate ja mängukaartide müümise, rahavahetamise, riigi protsendipiletite ja riigirendipiletite ostmise-müümise, rahasaadetiste toimetamisega kohtadesse, kus rentei oli olemas. Rentei ja riigihoiukassa võtsid vastu elukindlustusi.

Renteid olid maksude vastuvõtuks lahti iga päev, välja arvatud riigi- ja kirikupühad. Tempelmarke, aktipabereid, vekslipabereid, peopiletite marke, arssinaid ja mängukaarte müüdi pühapäevadelgi ning kõigil muudel pühadel hommikul kella üheksast õhtu kaheksani.

Inimene, kes lahkus renteist kviitungeid võtmata, pidi maksma 30 rubla trahvi iga kviitungi eest.

Raha kasvas hoiukassas

Reintei juures hoiukassas võeti hoidmiseks ja kasu kandmiseks korraga vastu 25 kopikast kuni 50 (1905), hiljem (1910) 960 rublani. Intressi maksti algul 3,5, pärast neli protsenti. Kui hoiusumma ületas 1000 rubla, kasvikut enam ei makstud. Nüüd võis hoiuse kas välja võtta või osta riigi 4- ja 4,5- (hiljem 5-) protsendipabereid, mida hoiukassas sai tasuta talletada.

Igal inimesel tohtis olla ainult üks hoiuraamat. Elukoha muutmisel võis oma raha üle kanda teise hoiukassasse. Saatekulu oli kümme kopikat 100 rubla kohta. Seltsid võisid hoiukassas pidada kuni 3000 rubla sularaha.

Kui tulevasel miljonäril ei olnud 25 kopikatki, et talle saaks avada hoiuraamatu, aga juba oli kogutud viis või kümme kopikat, anti tasuta kaart, millele võis kleepida hoiumarke ühe rublani. Täidetud kaardi sai anda hoiukassasse ja raha hakkas kandma protsente. Viie- või kümnekopikaliste sissemaksude tarvis olid eri kaardid. Aasta pärast oli juba 105 kopikat. Vene tsaar oli helde käega. Rootsi kuningas praegu nii kõrget protsenti küll ei maksa!

Renteid juhatas rentmeister. Neist saan mainida Georg Gustav Fincki (1803–1881), kuulsa, omanimelise Vingi tänava jäädvustanud tislermeistri järeltulijat.

Eelmise sajandi algul olid rentmeistrid kolleegiumi assessor V. M. Neljedinski, kolleegiuminõunik Eugen Gustav Rosenberg ja Ivan Konstantinovitš Schalgatschev, kes 1891 abiellus Pärnu kingsepa Dietrich Hans Schmidti tütre Martha Antoniega.

Pärnu maakonnakassal on olnud mitu asukohta. Viimaseks aadressiks jäi Kuninga 5, kuhu koliti 1899. aastal. Richter märgib majaomanikuks lakooniliselt: kroonu, st riik. Riik ostis ära Sternbergi maja, ehitusmeister G. Darmer kohendas ruumid renteile paslikuks ja sai selle eest veel hõbedase auraha.

Rentei väljanägemine

Milline oli rentei interjöör? Eks ikka vastav ühe teatava riigi arusaamisele ilust ja mugavusest. Selle maja eestiaegse peremehe kohta on kirjutatud: ”Ta oskas anda ruumidele sisemise ilu ja hiilguse ning euroopaliku välimuse. Trellid ja võred ning muud kartseri ja karistusmaja tunnused asendas ta luksusklaasiga sätendavaga ja pani igale poole klaasi peale kuldkirjad, et kodanikul poleks tarvis binokliga uurida, kus saab sooloveksleid osta ja kuhu sukasäärde kogunenud kroonid intressile panna.”

Kõik tuleb nagu tuttav ette ja tõendab, et ajalugu tõepoolest kordub. Vahepeal uuesti kasutusel olnud trellid, plekkluugid ja piletipraod on taas minema pühitud ning asendatud kuldsete kirjadega klaaside ja kiiskavate nikeldatud torudega.

Noores Eesti Vabariigis jätkasid renteid esialgu tegevust ja kaotati riiginõukogu seadusega 14. maist 1922. Nende ülesanded anti üle Eesti Riigipanga osakondadele. Nüüd tegutses nendes ruumides Eesti Panga Pärnu osakond, Saksa okupatsiooni ajal aga Pärnu finantskassa.

Pangad Pärnus

Maakonnakassa ja riikliku hoiukassa osakonnad nii maakonnakassa, postkontori kui isegi iga kooli juures olid kenad asutused küll, aga kaubanduse ja tööstuse arendamisele nad kätt külge ei pannud, sest raha nad ei laenanud.

Liivimaa Eesti osas oli esimene linna rahaasutus Püha Antoniuse gildi laenukassa Tartus, millest 1868 kasvas välja Tartu Gemeindebank (Tartu Pank). Pärnu Linnapank (Pernauer Gemeindebank = Pärnu Kogukonnapank, Pjarnuski obštšestvennõi bank) registreeriti 27. novembril 1870, alustas tegevust 15. septembril 1871 ja lõpetas tegutsemise 31. detsembril 1893. Edasi tegeles Pärnu Linnapanga probleemidega juba Pihkva Kommertspanga Pärnu osakond.

Pank kandis küll Pihkva nime, aga kui veidi sügavamalt kaevata, tuleb välja, et selle vundament asus hoopis Pärnus. Nimelt meie Hans Dietrich Schmidti ja Co kaubamaja, konkureerides Jacob Jacke ja Co kaubamajaga lina väljaveos, laiendas oma tegevust Pihkvamaale.

Liivimaa ja Pihkva kubermang olid peale Jaroslavli kubermangu suure Venemaa ainsad linakasvatuspiirkonnad. 1868 asutas HDS & Co kaubamaja Pihkvasse oma tütarfirma. 1873. aastal asutas HDS & Co koos Tartu kaupmeestega Pihkvasse aktsiapanga Pärnu linakaubanduse edendamiseks ja linasaaduste ekspordi rahastamiseks. Panga etteotsa asus tartlane Alexander Brock (1835–1917), kelle käe all kujunes sellest suur ja rikas pank, mis 1877 avas oma osakonna Pärnus ja Tartus.

Panga osakond alustas tegevust kiriku kõrval Nikolai 2. Sajandi lõpul osteti konsul Bremeri pärijatelt ühekorruseline elamu Rüütli 19 ja arhitekt Hugo von Wollfeldti projekti järgi ehitati see kahekorruseliseks pangamajaks.

Ehitustöödeks kulus kaks aastat ja tegevust alustas pank sel aadressil 1901. aasta jaanuaris. Pärnu osakonna direktor oli Carl (Karl) Schockoff (Šokov).

1912. aastal neelas Pihkva Kommertspanga alla J. V. Junker ja Co kaubanduse Pank Moskvast, mis 1916 muutus Moskva Tööstuspangaks. Nõukogude võimu ajal läks pank pankrotti, see tähendab tunnistati maksujõuetuks.  

Loomulikult tõmmati hoiustajatel lõpuks nahk üle kõrvade, sest 1929. aasta lõpul teatas Tartu, Narva ja Pärnu osakonna likvideerimiskomisjon järgmist: ”Kreditorid, kes 1922–1925. a. jooksul oma hoiusummadest osa, 75 penni ühe Vene rubla eest avansina on kätte saanud, loetakse käesolevas teadaandes tähendatud väljamaksu osas rahuldatuks ja neile täiendavaid summe selle osa arvel enam ei maksta.”

Muudest rahaasutustest tuleks nimetada Liivimaa aadelkonna krediidiseltsi, mille sissemaksukassa oli Pihkva Panga Pärnu osakonnas, ja Liivimaa Linnahüpoteegi seltsi, mille usaldusmees-asjaajaja oli vandeadvokaat Jaan Leesment Aia 2.

1873 avas oma osakonna Pärnus Rüütli tänaval Uttopärti majas (number 28) Riia Kommertspank. See lõpetas tegutsemise 1921 nagu Moskva Tööstuspanga (endise Pihkva Panga Pärnu osakond) osakond. Tegevaks jäi ainult likvideerimiskomisjon.

Tallinna Kaubanduse Pank olevat samuti 1873. aasta paiku avanud Pärnus oma osakonna, aga nende tegevuse kohta pole praegu rohkem andmeid.

Märksõnad

Tagasi üles