Olaf Esna pajatab ⟩ Võõrtööliste reaalsus 1940. aastal: siidisukkis sõnnikut laotama

Ajakiri Eesti Talu esikaas 1940. aasta 23. novembrist. Fotol allkiri "Taludele uued piirid..." Foto: ekraanikuva

Ka 1940. aastal vajasid Eesti ­talupidajad lisatööjõudu. Sisemaa taludesse saabus rohkesti põllutöölisi Saaremaalt, Narva-tagustest küla-dest ja Petserimaalt, kust värvati 1600 kätepaari. Tänu kodumaisele liikumisele jäi nõudlus välistööjõu järele väiksemaks. Siiski telliti põllutöökoja eestvedamisel tööjõudu välismaaltki. Kuna ­Poola riiki enam polnud, pöör­duti Leetu.

Põllutöökoda otsustas esiti palgad: meestele lubati 32 ja naistele 27 krooni. Karjaste tasuks määrati 15 krooni kuus.

Eelkõige tundsid töölistest puudust suuremad talud, väiksemad üritasid oma jõududega hakkama saada. Tööjõutellimusi kogunes umbes 900 nais- ja 1100 meestöölise ning 25 perekonna jagu. Kõige rohkem sooviti leedukaid Pärnu-, Viljandi-, Tartu- ja Virumaale. Ülejäänud maakondades osutus nõudlus väiksemaks. Pärnumaal sooviti Apja 93, Vändrasse 85, Audrusse 50, Pärnu-Jaagupisse 50, Saarde 39 ja Pärnu konventi 30 töölist.

Kui esimesed rongitäied leedulasi kohale jõudsid, selgus, et tegemist oli suuresti Poola intelligentsiga. Tulijate hulgast leidis advokaate, insenere, elektrotehnikuid, loomaarste, keemikuid, üliõpilasi, ohvitsere. Teiste seas endine suurmaaomanik, kellel oli olnud 8000 hektari suurune latifundium ja kes isikliku lennukiga oli osa võtnud Saksa-Poola sõjast.