Põllutöökoda otsustas esiti palgad: meestele lubati 32 ja naistele 27 krooni. Karjaste tasuks määrati 15 krooni kuus.
Eelkõige tundsid töölistest puudust suuremad talud, väiksemad üritasid oma jõududega hakkama saada. Tööjõutellimusi kogunes umbes 900 nais- ja 1100 meestöölise ning 25 perekonna jagu. Kõige rohkem sooviti leedukaid Pärnu-, Viljandi-, Tartu- ja Virumaale. Ülejäänud maakondades osutus nõudlus väiksemaks. Pärnumaal sooviti Apja 93, Vändrasse 85, Audrusse 50, Pärnu-Jaagupisse 50, Saarde 39 ja Pärnu konventi 30 töölist.
Kui esimesed rongitäied leedulasi kohale jõudsid, selgus, et tegemist oli suuresti Poola intelligentsiga. Tulijate hulgast leidis advokaate, insenere, elektrotehnikuid, loomaarste, keemikuid, üliõpilasi, ohvitsere. Teiste seas endine suurmaaomanik, kellel oli olnud 8000 hektari suurune latifundium ja kes isikliku lennukiga oli osa võtnud Saksa-Poola sõjast.