Vanalinna kooli mänguvahetunnis lustivad suured ja väikesed

, õpetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mänguvahetund Pärnu Vanalinna põhikoolis.
Mänguvahetund Pärnu Vanalinna põhikoolis. Foto: Erakogu

Meie koolides õpivad väga erinevad lapsed. Neil on erinev iseloom, välimus, sotsiaalne taust ja seegi, mida nad teha armastavad, on erinev. Majades, kus õpilasi kimbutab ruumikitsikus, on väikesed ringisagivad tegelased suurematele pigem nuhtluseks – kõik kohad on neid täis ja lärmakad on nad ka. Nii ei tekigi esimese ja üheksanda klassi õpilaste vahel suuremat suhtlust.

Nagu kõigil eelnevatel aastatel, nii viisid ka 2011. aasta 1. septembril Pärnu Vanalinna põhikooli üheksandate klasside õpilased esimese klassi jütsid käekõrval aktusele. Nad julgustasid neid, lohutasid, olid toeks, panid toolidele istuma ja andsid veel õhupalligi. Niimoodi oli väikestel turvalisem ning suured tundsid end eriti suurte ja tähtsatena.

Tavaliselt saavad 1. ja 9. klassi õpilased taas kokku alles suve hakul, tutipäeval. Sel aastal otsustasime teha teisiti. Igal esmaspäeval ja reedel kogunevad üheksandate klasside õpilased aulasse, et maha pidada üks „tõsine“ mänguvahetund. Mida lapsed sellest ettevõtmisest arvavad?

Esimese klassi laste mõtted olid sellised: kui seda vahetundi ei oleks, oleksid kõik vahetunnid ühesugused; on lahe, sest saab mängida; suured teevad nalja; mängud on vahvad, vahel mõtlevad suured mänge välja, vahel meie; see on superlahe vahetund; Margiti vend näitab meile ette, mida teha; mõni mäng võiks muusikaga olla.

Loomulikult meeldib 7-8aastastele mängida, aga kas ka 15-16aastastele veel mängida meeldib?

Sille: „Mulle väga meeldib nende juntsudega mängimas käia, nad on väga nunnud ja toredad. Soovin, et nad hr Laiskust kunagi oma koju sisse ei laseks ja ilusasti õpiksid!“

Johanna: „ On tore näha, kuidas nad meid juba pikisilmi ootavad, et mängima minna. Paljud pisikesed tegelased on meisse väga kiindunud, minu Kennert kallistab mind kogu aeg ja tahab koos olla. Jõulude ajal tegin talle väikese kingituse ja tema tegi mulle pai!“

Getri: „Vahel on neile küll mõnda mängu keeruline seletada, sest nad on nii energilised ja jutukad, aga kui vaja, kuulavad nad hästi sõna. Igaüks neist on omamoodi eriline ja see teebki asja lõbusamaks. Arvan, et see võiks jääda traditsiooniks, sest tänu sellele õpime üksteist paremini tundma.“     

Ruth: „Kui kuulsime oma klassiga, et peame hakkama igal reedel kolmandal vahetunnil 1.b klassi jõmpsikatele kooli aulas mänge korraldama, kostus kõigi suust ühine ohe. Ei tule ju ometigi ühelegi 9. klassi õpilasele pähe, et läheks õige mängiks 1. klassi poiste ja tüdrukutega!  Nüüd on selgunud, et meie võime pakkuda välja mängu ideid, mis tunduvad toredad, kuid lõpuks otsustavad siiski väikesed lapsed ise, mida nad mängida tahavad. Siis kõlab laste seast kas kollektiivne rõõmuhõise või hoopiski „buu!“.“

Mänguvahetunni idee algataja on kooli sotsiaalnõustaja Signe Pärtel. Suur tänu talle selle eest! Üheksandikele soovime jõudu ja energiat uute mängude väljamõtlemiseks ja mänguvahetundide püsimajäämiseks. Kooliperele tundub vahel, et see vahetund on üheksandikele vahelduseks nagu väikestelegi, sest suured mängivad samasuguse õhinaga nagu pisikesed.
 

Märksõnad

Tagasi üles