Kirjutamisvõistluse võidutöö ⟩ Distantsõpe – kas tõesti ainult lust ja lillepidu?

Gerttu Johanna Riik avaldas auhinda vastu võttes, et kirjutis sündis meediatunnis. Klassikaaslasedki valmistasid oma kirjutised ette, kuid kahjuks jäid tööd paljudel saatmata. Foto: Jüri Looring

Pärnu Postimehe rajaja Johann Voldemar Jannseni 202. sünniaastapäeva märkimiseks korral­datud noorte arvamuslugude ­võistluse võitja avaldab, mis tunne on õppida distantsilt, ja arutleb, ­kuidas kaugõpet edaspidi paremini korraldada.

Koroonaviiruse leviku piiramiseks viisid paljud maailma riigid hariduse andmise ­distantsõppele. Ühest küljest oleme väga privilegeeritud, elame interneti- ja tehnikaajastul, mis võimaldab meil füüsilisest asukohast sõltumata olla samas infoväljas, õppida ja töötada distantsilt. Teisalt räägitakse pidevalt vajadusest vähendada ekraani ees veedetud aega ja kutsutakse noori veetma rohkem aega värskes õhus. Kui koduõppepäevadest saavad nädalad ja nädalatest kuud, siis kuidas seda teha?

20minutiste pausidega, iga 90minutise videotunni järel, kestis minu koolipäev tavaliselt umbes kella 15ni.

Gümnaasiumiõpilasena algasid ­minu päevad distantsõppel videotunniga kell 8.30. 20minutiste pausidega, iga 90minutise videotunni järel, kestis minu koolipäev tavaliselt umbes kella 15ni. See teeb kokku neli kuni kuus tundi ekraani taga. Pärast tunniplaanijärgseid tunde tuli hakata tegema koduseid töid, mis tihti olid seotud kas veebist info otsimise või esseede, arutluste ja konspektide kirjutamisega. ­Sageli lõppes minu täispikk koolipäev arvuti taga õhtul kell kaheksa. Neil päevadel oli ainuke võimalus veidigi värsket õhku saada teha koolitöid avatud akna all.

Sellises mahus meedia- ja info­tarbimine võttis mult võimaluse olla kehaliselt aktiivne värskes õhus ning seeläbi alanes minu une kvaliteet. On teada, et peale unehäirete põhjustab pidev arvuti ja nutiseadme kasutamine nägemisprobleeme, ülekaalulisust, tähelepanu- ja keskendumisraskusi, sundasendi tõttu sageli pea- ja kaelavalugi. Probleem ei ole asend ise, vaid selles veedetud aeg. Ei pea olema arst, mõistmaks, et rühihäirete suhtes on kõige vastuvõtlikumad just noored, sest meie luustik ja lihased alles arenevad. Füüsilise tervise kõrval kannatas minu vaimne terviski.

Jannseni preemia tänavune laureaat Rein Vendla ja Gerttu Johanna Riik. Foto: Jüri Looring

Väsisin sellest paratamatust ekraani vaatamisest ja passiivsest, ühesuunalisest suhtlusest.

Tehnoloogia areng on muutnud õppimise-õpetamise kohati mitmekülgsemaks, samal ajal pärsivad nutiseadmed aju tööd. Arvutisuhtluses ei pööra me enam tähelepanu õigekirjale ega arenda oma sõnavara raamatuid lugedes, käelisest tegevusest ma parem ei räägigi.

Peale hariduse on kogu meelelahutus ja eakaaslastega suhtlemine varasemast veel rohkem kolinud inter­netti, vajadus olla maailmaga pidevalt ühenduses ja hirm millestki olulisest ilma jääda tekitab minuealistes stressi ning sotsiaalset isoleeritust.

Mõistagi ei ole seadmete liigkasutamine ainult noorte probleem, üha enam kaotavad reaalsustaju netikeskkonnas ka täiskasvanud.

Haridus on väga oluline, aga meie vaimne ja füüsiline tervis on niisama tähtis.

Ma austan ja imetlen õpetajaid, kes distantsõppega kiiresti kohanesid ja iga päev endast maksimumi andsid. Ma olen kindel, et neilegi oli olukord ­kõike muud kui meeldiv. Ühest küljest on hea, et sel õppeaastal on õppeprogramm tunniplaanijärgne, eelmise ­aasta kaootilisusega võrreldes püsime tänu sellele järjel ja töö on sarnane distants­õppe eel tehtuga. Teisalt oli kahjuks terve päev nii õpilastel kui õpetajatel ekraanide taga sisustatud: esmalt tunniplaanijärgsete tundidega ja seejärel ettevalmistusega järgmisteks päevadeks.

Lahendusena näen, et humanitaar­ainetes oleks distantsõppel iseseisva töö maht senisest suurem: tunnid, mis ei eelda aktiivset dialoogi ja on oma ülesehituselt loengu formaadis, võiksid olla õpetajatel salvestatud ja kindlal perioodil vaadatavad. See jätaks ­vaba aega nii õpetajatele, kes ei peaks eri klassidele korduvalt sama teemat selgitama, kui õpilastele, kellel selline paindlik formaat võimaldaks reaalajas loengu kuulamise asemel seda näiteks värskes õhus sportides kuulata.

Aastakümneid tagasi poleks olnud mõeldav hariduse omandamine või töötamine distantsilt. Oskan olla selle eest tänulik, kuid mul on hirm, et ­mida pikemalt koroonakriis kestab, seda keerulisem on tagasi pöörduda vara­sema elu juurde. Haridus on väga oluline, aga meie vaimne ja füüsiline tervis on niisama tähtis.