/nginx/o/2021/06/04/13825405t1h53b3.jpg)
Järjekorras 13. Pärnu Postimehe taskuhäälingu “Sõnu ei söö” episoodis mõtisklevad sotsiaalkindlustusameti ohvriabitalituse juht Mari Tikerpuu, Pärnu Postimehe tegevtoimetaja Lauri Habakuk ja homse selleteemalise leheloo üks autoritest Kiira Udu küberpettuste ohvriks langemisest, häbist, ohvri süüdistamisest ja taasohvristamisest.
Ohvriabini ei jõua just kuigi suur hulk küber- või telefonikelmustes kannatanuid, ometi on just see koht, kus kannatanul aidatakse emotsionaalset tasakaalu taastada – talle antakse võimalus rääkida ja teda kuulatakse hinnanguvabalt, teda mõistetakse ning talle kinnitatakse, et tema ei ole süüdi. Need on asjad, mida üks ohver selles olukorras enim vajab.
“Ma julgustan helistama ohvriabi kriisitelefonil 116006 ka siis, kui sa päris täpselt ei saagi aru, mis sinuga toimus, kuid sa tunned, et midagi on valesti ja sa vajad kellegi nõu,” lubab Tikerpuu, et ohvriabis saab kannatanu hukkamõistuta jagada endaga juhtunut ning temasse suhtutakse empaatiliselt ja toetavalt.
Häbitunne on see, mis paneb inimesed vaikima ja muret endas hoidma. Seetõttu ei julgegi kannatanud juhtunust rääkida. Kui tuleb hakata selgitama, mis juhtus, kaasneb sellega kartus, et tulevad hinnangud. Ja need tulevadki, väga kergelt.
“Miks sa seda ikkagi tegid? Miks sa jagasid oma PIN-koode? Sellest ju räägitakse nii palju!” hurjutab nii mõnigi. See peegeldab ühiskondlikku hoiakut, mis ohvreid ei toeta, ja sinna ongi maetud seesama häbitunne.
“Paljudel inimestel, kel puudub kokkupuude ohvriks langemisega, et suuda mõista olukorda ohvri seisukohalt – kui minuga pole juhtunud, siis pole võimalik, et selline asi saab juhtuda,” tunnistab Tikerpuu, et see on inimlikult hästi mõistetav suhtumine.
Kuidas vältida taasohvristamist? Kas ja kuidas jõuame olukorda, kus me ei häbista, hirmuta ega süüdista ohvreid? Kuidas lähedased saavad kannatanut toetada? Seda kuula lähemalt taskuhäälingust.
Homme ilmub Pärnu Postimehes mahukas lugu, kus mitu petiste ohvriks langenud inimest räägib oma loo.