Suur lugu ⟩ Armukelmid võtavad ohvritelt eluisu

Sageli ei taha armukelmi ohver kuidagi leppida, et inimene, kellega ta on juba mõnda aega suhelnud, pole see, kelleks ta on teda pidanud. See võib teha niisama palju või rohkemgi haiget kui majanduslik kahju. Foto: Andres G. Adamson

Romantikapetis kasutab väga peenelt ära inimese soovi tunda midagi väga loomulikku: lähedust, armastust, võimalust rääkida kellegagi, kes mõistab. Kui pikalt üksindust talunud mees või naine viimaks midagi niisugust kogeb, kuid järsku end teisest äärmusest petetu ja alandatuna leiab, võib külma dušina saabuv tegelikkus olla välja­kannatamatu. Ja kui sellega kaasneb üüratu majanduslik kahju või koguni eraisiku pankrot, leiab inimene end sügavast august, kust välja ronida näib ilmvõimatu. Aga see on võimalik.

“Mul oli juba plaan end kusagil vaikselt ära lõpetada,” tunnistab Jüri. “Must auk oli. Mõtlesin: nüüd ongi kõik. Tekkis tunne, et sellest ei saagi enam asja. Pane nöör kaela ja unusta kõik ära.”

“Eks ma olnud natuke pettunud,” möönab Reet. “Kogu see lugu tekitas minus aga tunde, mida mul polnud ammu olnud, ja see tunne oli hea.”

“See kriipis minu sees niimoodi, et …” ohkab Anne. “Tükk aega olin endast nii väljas. Lastelegi ütlesin, et parem oleks, kui mind poleks. Et läheks metsa ja riputaks end kuhugi puu otsa.”

Nende lugude puhul alustatakse pahaaimamatut vestlust tutvumise eesmärgil. Olgu esimese sammu tegija petis või ohver ise. Suhelgu nad internetis või telefonitsi. Armukelmi eesmärk on üks ja sama: võita kannatanu usaldus ning petta temalt välja raha.

Pärnu Postimehe 5. juuni mahukast loost selgus, et küberkelmuse ohvriks võib langeda igaüks.

Legend

Merle – tutvus suhtlusportaalis sakslasest arstiga, kes osutus kellekski teiseks.

Reet – suhtles internetis kuu aega välismaa härraga, kes järsku hakkas raha küsima ja osutus kellekski teiseks.

Anne – lävis mehega, kes mängis Süüria sõjameest, ja hiljem reageeris meilil tulnud “päranduskirjale”. Jäi pankadele võlgu üle 20 000 euro ja lõpetas eraisiku pankrotiga.

Jüri – suhtles pikema aja vältel telefonitsi naisega, kellega iternetis tutvus, ja maksis talle umbes 60 000 eurot. Naine osutus kelmiks ja mees on suurtes võlgades tänini.

Kuna õrnal teemal rääkivad allikad on anonüümsed, ei jaga selle loo tarbeks avameelselt oma lugusid inimesed üksnes Pärnumaalt, vaid Eesti eri paigust. Samal põhjusel on nende nimed muudetud.

Ilus algus

Reeda Facebooki pandud pildi alla ilmub komplimentidest nõretav kommentaar. Selle autor pole Reedale päris võõras: sama mees saatis paari aasta eest talle Facebookis sõbrakutse, kuid siis Reet ignoreeris seda.

“Ilus, ainulaadne, imeline!” kallab mees naise foto all kaunite sõnadega üle. See on pai Reeda naiselikule egole. Ta vastab mehele ja seekord võtab uudishimu toitmiseks tema sõbrakutse vastu.

Edasi suhtlevad nad äpis Hangouts. Nad jutustavad iga päev, nii umbes kuu aega.

Reet tunneb midagi, mida ta polnud ammu tundnud.

“Stsenaarium, mida ta esitas, oli muidugi, noh …” tunnistab Reet nüüd. “Kui külma peaga mõelda, on see kergelt öeldes absurdne. Sellist asja reaalses elus ei juhtu.”

Kui külma peaga mõelda, on see kergelt öeldes absurdne. Sellist asja reaalses elus ei juhtu.

Reet

Tutvuse sobitaja esitleb end Reedale Saksamaal sündinud väliseestlasena, väga rikka ja haritud naftaärimehena. Ta väidab, et on õppinud USA koolides ja omab Ühendriikides kinnis­varagi.

Reedal tekivad mehe vastu tunded. Mitte raha pärast. Mees on väga hea vestluspartner, meeldiv ja mõistev. Kõik tundub ilus.

Anne ja Merle tutvus sala­pärase mehega on äravahetamiseni sarnane Reeda omaga.

Annega alustab tutvuse sobitaja vestlust Twoo-nimelises tutvumisportaalis.

“Selline ilus jutt oli, ikka mitu kuud vestlesime niimoodi,” meenutab Anne nüüd.

Kuna Anne inglise keelt ei oska, kirjutavad nad eesti keeles. Võõramaalane kasutab selleks tõlkeprogrammi. Mees meeldib Annele. Ta saadab naisele endast piltegi. Ta võidab Anne usalduse.

“Ma tahan tulla Eestisse, palun uuri majade hindu,” kirjutab mees Annele, andes mõista, et kavatseb Eestisse maja osta.

“Ole hea, uuri kulla hinda,” edastab mees järgmise soovi, mille naine täidab.

“Ma hakkan Süüria sõjaväest pensionile jääma ja saan valitsuselt tänutäheks kulda,” seletab võõras. Ta teatab, et kuna tal pole peret, kavatseb ta Eestisse tulla. Kulla lubab juba enne ära saata.

Merle katsetab Tinderit. Ei lähe kaua, kuni üks “paremale pühitud” (meeldivaks tunnistatud, toim) meestest talle kirjutab. Võõras tutvustab end kui Saksamaalt pärit tohtrit, kes praegu ühes Tallinna haiglatest residentuuri teeb. Härrasmees on viisakas ja kena. Nii otsustab Merle temaga edasi vestelda.

Ülepeakaela naine jutuga kaasa ei lähe. Ta on veidi kahtlev.

Suhtlus areneb mõnda aega. Mees kogub aina sümpaatiat.

Ühel päeval teatab mees Merlele, et kuna ta kuulub sõjameditsiini süsteemi, tuleb tal minna Süüriasse appi. “Lennuk väljub juba sel öösel,” sõnab ta.

Jürile jääb tutvumisportaalis silma pikk kuulutus. See on põhjalik ja avameelne. “Läks südamesse,” tunnistab ta kerge valuohkega tagantjärele. Jüri ongi hästi südamlik, soe ja avatud inimene.

Nagu Jüri end ise tutvustab, on ta rahuliku iseloomuga. Teeb palju tööd, ei joo ega suitseta.

Mis seal salata: peale selle, et kuulutus tundub armas ja siiras, on neiu fotol väga ilus. Jüri kirjutab naisele. Ta tutvustab end lühidalt ja teeb ettepaneku tutvuda.

Alguses suhtlevad nad meilitsi. Pärast paari vahetatud e-kirja naine helistab Jürile. Sestpeale suhtlevadki nad põhiliselt telefonitsi. Mõnikord saadavad üksteisele sõnumeid.

Need jutuajamised tunduvad Jürile täiesti normaalsed. Kõik on nii nagu iga teisegi inimesega suhtlust alustades, nii talle tundub.

Naine räägib oma elust: mida ta on õppinud, millega tegeleb ja mida tulevikult ootab. Ta tunneb huvi, kuidas Jüril läheb ja millega ta tegeleb. Nad jagavad oma päevatoimetusi.

“Ta jättis täitsa hea mulje,” sõnab Jüri. “Hea südamega ja aus, nii nagu ikka mõtled. Või noh, tahad mõelda ...”

“Kas sa saad mind aidata?”

See on küsimus, mida kunagi kuuleb nähtavasti iga selle loo allika saatusekaaslane, kui ohver enne seda kahtluste tõttu suhtlust just katkestada ei taipa.

Reeda suhe kirjasõbraga jõuab nii kaugele, et mees lubab talle Eestisse külla tulla. Härra hakkab enda jutu järgi juba lennukisse astuma, kui järsku teatab, et ta peab tegelema hoopis suurtehinguga, mis talle miljoneid sisse toob. Jutt kisub Reeda arvates imelikuks.

Reedale on hakanud tunduma, nagu talle kirjutaksid eri inimesed. Kirjastiil kohati erineb ja teatud jututeemad korduvad, nagu inimene ei mäletaks, millest ta on juba rääkinud.

Reet räägib mehele ausalt oma kahtlustest. Mees solvub. “Kuidas sa ometi saad minust midagi sellist mõelda?” väljendab kirjasõber ahastust.

Nüüd teatab mees Reedale, et ta seilab parasjagu Vahemerele naftalastiga, mis peab jõudma Itaaliasse. Ta kurdab, et Itaalia toll ei lase teda edasi. Ta küsib naiselt vajalike tehingute tegemiseks 4700 eurot. Reet keeldub.

Häirekellad löövad nii valjusti, et kellamees Lible jäänuks nii kõva kõmina peale kurdiks.

Reet tunnistab hiljem: kõik tundus talle kogu aeg liiga ideaalne, et tõsi olla. Samal ajal ei tahtnud ta kohe loobuda sellest heast tundest ja usust, et tegelikult on maailm imeline.

Mees, kes siiani oli tõeline hurmur, muutub silmapilk.

“Pärast seda, kui ma polnud nõus raha kandma, sain ma teada, milline bitch (ingl k ’mõrd’) ma olen,” lausub Reet, kes praegu juhtunule tagasi vaadates suudab selle üle naerda. “Hetkeni, kui ma ütlesin, et mingit raha ma talle ei kanna, oli armastus nii suur ja tunded olid nii üleval: millised sõnad, millised ettepanekud – no kõik jutud!”

Mees teatab, et Reet valmistas talle pettumuse. Selle sõnumiga pommitab ta naist paar nädalat, kuni ohvri viimaks rahule jätab.

Kui Reeda lugu lõppes pärast seda, kui mees esimest korda raha küsis, ja Merle hurmuri valed tulevad juba enne nuiama hakkamist välja, siis Annel ja Jüril nii leebelt ei lähe. Vastupidi.

Annelt küsib väidetav Süüria sõdur raha selleks, et kuld, millest ta oli varem juttu teinud, Eestisse jõuaks. Ta kurdab, et kuld on Itaalia tollis kinni.

Anne püüab mehele selgitada, et tal pole raha, mida hoobilt välja käia. Mees veenab teda sihi­kindlalt ja kinnitab, et naine saab raha tagasi.

Olin aga üksi ja mõtlesin: ta on tore inimene ja ehk leian oma kõrvale kellegi.

Anne

“Alguses mul tegelikult oli raha ja eks ma siis saatnud,” avaldab Anne, kes alustas ülekandeid summadest, mis jäid alla 1000 euro, kuid lõpuks küündisid need 3000 euroni.

“Ma olin juba võtnud võlgu ja uskusin inimest,” tõdeb Anne. “Loll inimene, nagu ma olen.”

Sujuvalt hakkab naine, kellega Jüri pidevalt helistab, abi küsima. Ta kurdab oma probleemide, näiteks üürimaksmise raskuste üle.

“Kas sa saad mind aidata?” küsib naine Jürilt. Ta ütleb, et nad võiksid millalgi kokku saada, ja lubab kindlasti tagasi maksta.

Kord toob naine jututeemaks, et ta saab päranduse, kuid sellega kaasnevaks asjaajamiseks on kõigepealt raha vaja.

“Mõtlesin, et kui see väga suur summa pole, saame ju kokku leppida,” räägib Jüri. “Et saame inimesega kokku ja vaatame, mis asjast saab, ja teeme siis omavahel mingi paberi.”

Naine on osava jutuga. Ta suudab kuidagi põhjendada, miks nad ei saa vormistada dokumenti rahalaenamise kohta.

Sõbranna püüab igal sammul Jüris süütunnet tekitada. “Kas sa tahad või ei taha aidata?” survestab naine teda muu hulgas.

“Kui sa mind ei aita, siis olen ma omadega päris pekkis ja suren ära,“ manipuleerib ta aga teine kord.

“Ma ei tea, endal olid silmad kinni vist selle koha pealt,” möönab Jüri tagantjärele.

Jüri kannab nelja–viie maksega inimesele, keda ta eales näinudki pole, ligemale 60 000 eurot. Umbes pool sellest on ta teeninud raske tööga ja säästnud. Ülejäänu ajab kokku võlgu võttes. Suurema osa sellest laenab ta tuttavatelt, kuid võtab ühe kiirlaenugi.

Kahtlustele vastatakse sõimuga

Merle kahtleb meelitaja jutus algusest peale. Sellegipoolest läheb ta jutuga kaasa ja annab enda kahtlustele võimaluse hajuda.

Üksvahe Merle täheldab, et alati, kui ta küsib mehelt midagi täpsustavat, läheb väga kaua aega, enne kui usaldusväärne vastus saabub.

Härra teatab Merlele, et jõudis Süüriasse. Ta saadab endast pildi, kus poseerib sealse ajaloolise ehitise juures. Merle guugeldab seda paika. Ta avastab, et hoone, mida mees nimetas, on hoopis teist­sugune võrreldes sellega, mis on pildil tema selja taga.

Merle saadab kirjasõbrale internetist leitud foto mainitud ehitisest. “Sa valetasid mulle,” kirjutab ta.

Inimene teisel pool ekraani, kus iganes ta ka ei viibi, läheb närvi. Ta valab Merle sõimuga üle. Naine, kellele ta seni aina komplimente tegi, on nüüd bitch ja stupid (ingl k ’rumal, loll’).

“Head aega,” vastab Merle solvangute peale. Ta kustutab senise vestluskaaslase kõikvõimalikest ühismeedia kontaktidest ja blokib ta.

Tükk aega olin endast nii väljas. Lastelegi ütlesin, et parem oleks, kui mind poleks. Et läheks metsa ja riputaks end puu otsa.

Anne

Ühel päeval teatab mees Annele, et kui ta seni makstud raha tagasi tahab, peab ta veel 10 000 eurot välja käima. Anne on kulutanud ära kõik oma säästud ja võtnud pärast seda laenu tuttavatelt ja mitmest pangast.

Asi on mäda, taipab Anne. Ta on endast väljas. Tema peast käivad läbi igasugused mõtted. “Olen juba nii palju võlgu, mul pole kuskilt seda raha võtta,” vasardab peas. “Mida ma nüüd siis teen?”

Anne ei räägi oma murest kellelegi. Ta istub autosse ja sõidab. Suvalises suunas. Korraga helistab talle sugulane. “Kus sa oled?” küsib ta.

“Metsas,” vastab Anne. Pärast kõnet lülitab ta telefoni välja.

Kui pärast seda sugulane Annega enam ühendust ei saa, helistab ta tema lapsele. Midagi imelikku toimub, teatab ta. Anne lapsed käivad ühes politseiga ema kodus. Kedagi pole.

Anne jõuab hommikul viie paiku koju. Saanud naabrilt teada, et ema on kodus, tormavad lapsed sinna. Lapsed avavad ema arvuti ja meilid.

“Saage aru, ma olen ju üksi ja ma tõesti uskusin inimest,” ahastab ema.

Anne on šokis. “Kuidas ma sain nii loll olla?” küsib ta endalt. Ta läheb lastega koos politseisse.

“Ma teadsin, et on olemas inimesed, kes petavad,” räägib ohver hiljem ajakirjanikule. “Olin aga üksi ja mõtlesin: ta on tore inimene ja ehk leian oma kõrvale kellegi.”

Anne arvab, et teda andis petta, kuna tal pole normaalset elu olnud. “25 aastat kannatasin ma kooselu alkohooliku ja jõhkardiga,” tunnistab ta avameelselt.

Anne saab emotsionaalset tuge psühholoogilt. Ajapikku jäävad seljataha ärevushäired, mis tal armukelmi tegevuse tõttu tekkisid.

Rääkimise jõud

Jüri pole oma uuest tutvusest kellelegi rääkinud, isegi perele ega sõpradele mitte.

“Ei olnud nagu nii kindel asi,” põhjendab Jüri. “Mis ma ikka räägin?”

Tagantjärele tarkusena tunnistab mees, et võinuks kellelegi siiski rääkida: arutada, nõu küsida.

Kui Jüri on naisega üle kuu aja kurameerinud, hakkab tal imelik. Ta on kandnud juba suure summa raha, aga sõbrannal on ikka juurde vaja. Naine väidab, et ta on Venemaal kusagil pärapõrgus ega saa sealt ära.

Nüüdsest hakkab Jüri kõnesid salvestama. “Lihtsalt enda pärast, igaks juhuks,” mõtleb ta esiti. Kõhklustest hoolimata pole ta usku naisesse päris kaotanud: ta teeb küsijale veel ühe ülekande. Kuni räägib olukorrast sõbrale, kes annab talle seejärel ühe politseiniku numbri. Jüri helistab talle ja räägib kogu loo. Ärakuulaja soovitab tal kohe jaoskonda minna ja avalduse kirjutada. Nii Jüri teebki.

Jüri peab naisega edasi suhtlema, et politsei saaks võõrast jälitada. On vajalik, et naise kõnekaart oleks aktiivne ja uurijad saaksid välja peilida, kust naine helistab.

Temale on kerge saak inimesed, kes on hea südamega. Päriselt head inimesed, kes on kaastundlikud ja soovivad tõesti aidata.

Jüri

“Mina temale enam ei helistanud, tema helistas alati mulle, sest ühelt maalt oli niimoodi, et mina tema numbrit ei näinud,” meenutab Jüri.

Naine jätkab rahaküsimist ja saab päris kurjaks, kui Jüri talle enam raha ei kanna. Ta sõimab rõvedalt ja pahandab, miks mees lolli mängib ja vajalikku summat kokku kraapida ei suuda.

“Nii kaua suhtlesin, kuni politseiuurija ütles, et enam pole vaja,” meenutab kelmuse ohver. “Nad teadsid juba täpselt, kes ja kus.”

Selgub, et kelmuse taga on kaks inimest, mees ja naine.

“Õigetele klahvidele oskas vajutada,” möönab Jüri. “Ta oskas väga hästi manipuleerida. Põhimõtteliselt keeras mind ümber sõrme. Temale on kerge saak inimesed, kes on hea südamega. Päriselt head inimesed, kes on kaastundlikud ja soovivad tõesti aidata. Näen, et keegi sipleb – okei, ma aitan, ehk saab jalule.”

Tekivad kõige mustemad mõtted

“Emotsioonid olid mul päris ... karmid,” avaldab Jüri. “Siin oli juba plaan end kusagil vaikselt ära lõpetada, täitsa must auk oli korra, et nüüd ongi kõik.”

Jüril on suured võlad. Võlausaldajad saavad teada, kuhu nende laenatud raha läks. Nad kardavad, et Jüri ei maksa neile tagasi.

“Inimesed olid natuke äksi täis,” avaldab Jüri. “Minust ei tahetud üldse aru saada. Kedagi ei huvitanud, mida mina tunnen. Nemad vaatavad, et nemad on ohvrid: andsid heast peast raha ja siis jäid sellest ilma. No kuule, sa ju tead, et ma maksan tagasi!”

Samal ajal kogub jõudsalt intressi kiirlaen, mille Jüri kel­­- miks osutunud naise aitamiseks võttis.

“Probleeme oli siin niimoodi, et oli selline tunne, et enam ei saagi asja,” räägib mees avameelselt. “Et tõesti panen nööri kaela ja unustan kõik ära. See oli päris ... hull. Võib-olla, kui oleksin nõrgem isiksus, oleksingi läinud puu otsa rippuma.”

Jürile on suureks toeks politseinik, kelle numbri sõber talle andis. “Kuule, ole rahulik, elu läheb edasi,” rahustab mõistev ametnik murest murtud meest.

Ühel päeval võtab Jüri julguse kokku ja räägib juhtunust perelegi. Jutt tekitab paksu verd. “Ega heaks kiidetud ju midagi …” ohkab mees sügavalt. “Ikka ju süüdistatakse ja öeldakse, et “kuule, mis sa lasid ennast niimoodi pügada”.”

Mustad mõtted tekivad Annelgi, kui ta taipab, kuidas temaga käituti.

“Ma uskusin inimest ega olnud enne niimoodi petta saanud,” kõlab naise hääles veel praegugi uskmatuse noot. “See viis mu ikka sedasi endast välja, et ma ... Mul olid peas igasugused mõtted. Mida ma nüüd teen? Ma olen inimestele võlgu ja mul pole seda raha kusagilt võtta. Ma polnud varem võlgu olnud.”

“See kriipis minu sees niimoodi, et …” jätkab Anne. “Tükk aega olin endast nii väljas. Lastelegi ütlesin, et parem oleks, kui mind poleks. Et läheks metsa ja riputaks end puu otsa.”

“Viis aastat veel ja siis on kõik”

Jüri võtab pangast laenu, et inimestele tagasi maksta. “Pangal on aastaid aega oodata, inimestel mitte,” teadvustab ta, enne kui rahaasutusse sammub.

“Viis aastat veel ja siis on kõik,” avaldab Jüri paar aastat pärast juhtunut. Senikaua peab ta läbi ajama vähemaga, kui tahaks. “Oleks tahtnud hakata maja remontima, masinaid uuendada ja toimetada, aga kus sa saad … laenukoormus on nii suur.”

Esimest ja viimast korda näeb Jüri kaht teda tüssanud kelmi, meest ja naist, kohtus. Ta tunneb neid vaadates tülgastust.

Naine näeb välja hoopis teistsugune kui tutvumiskuulutuse juures olnud fotol. Hiljem pilti guugeldades avastab Jüri, et tegemist on hoopis mingi välismaa modelliga.

“Mõlemal oli pilk maas, kogu aeg,” meenutab Jüri. “Rääkisid siis, kui kohtunik neid kõnetas, muidu olid vait. Süüdlane on süüdlane.”

Kohtupidamisel on nii nagu varasemal uurimisel palju abi ligemale 30 kõnesalvestist, mille Jüri naisega vesteldes tegi. Umbes poole neist salvestas ta siis, kui politsei palvel uurimise ajal naisega edasi suhtles.

Kohus mõistab kelmid süüdi. Kohtutäituri abiga laekub neilt kahjukannatajale vaid pisku. “See on ikka väga mikroskoopiline, heal juhul 70 eurot kuus,” tõdeb Jüri. “Põhimõtteliselt maksaksid nad mulle seda summat tagasi 100 aastat.”

Politsei töö kohta jätkub Jüril vaid kiidusõnu. “Kuulati ilusasti üle, eelarvamusi polnud,” märgib ta. Uurijatele sai ta alati helistada, et kuidas uurimine läheb. “Tuleb välja, et Eesti politsei ikka töötab, õigussüsteem funktsioneerib,” kiidab ta.

Kogu see lugu tekitas minus aga tunde, mida mul polnud ammu olnud, ja see tunne oli hea.

Reet

Traagilisest kogemusest hoolimata ei lõpeta Jüri internetis võõrastega suhtlemist. Ehk teeb ta seda varasemast enamgi. Ta usub, et oskab nüüd paremini valida, kellega suhelda.

“Suhtlen nendega, kes raha ei küsi,” naljatab Jüri. Nagu tema jutust selgub, küsitakse seda päris tihti. Ta avaldab, et ainuüksi Instagramis on ta pärast karmi kogemust jutustanud kümnete niisuguste inimestega, kes järsku on hakanud raha nuruma. Nüüd saadab Jüri nad kohe pikalt.

Anne on pankadele võlgu üle 20 000 euro. Kohus kuulutab välja tema eraisiku pankroti. Tema enesetunne läheb seejärel paremaks. Ta pole enam nii tugevas stressis ega pea mõtlema, millest ta elab.

“Nüüd jääb mul vähemalt mingi summa alles,” räägib Anne. “See on küll väike summa, kuu lõpus ikka vaatan, kuidas elatud saan. Aga noh, peab elama. Ise olen selle lolluse teinud. Keda muud ma ikka süüdistan kui iseennast?”

Paar aastat pärast juhtunut vastab Anne meilil tulnud pärandikirjale. Ta näeb selles viimast õlekõrt. Ta loodab, et kirjas esitatu vastab tõele ja aitab tal suurtest võlgadest vabaneda.

Anne jõuab väidetava pärandi kättesaamiseks mõne ülekandegi teha, kuid ta lapsed saavad aeg­sasti jaole ja suurt kahju ei sünni.

Praegu on Annel võlgu tagasi maksta veel viis aastat. “Kui ma täidan kohtu pandud kohustusi korralikult, lõpetatakse võib-olla kolme aasta pärast see pankrot,” toob ta trööstituna näivast olukorrast esile positiivse. “Siis saan jälle puhtalt lehelt alustada.”

Miks inimesed lõksu langevad?

USA IT-ettevõtja Cristopher Hadnagy ootab Amazonist tellitud kaupa. E-poest tuleb äkki meilitsi teade, et makse ei läinud läbi. Ta klikib meilis antud lingil. Hakanud sinna juba oma kasutajanime ja paroole sisestama, märkab ta, et kasutajatunnus ei ilmu salvestatuna lahtrisse. Alles nüüd süveneb ta aad­ressi ja taipab, et tegemist libalehega.

Hadnagy on kirjutanud mitu raamatut ­sotsiaalsest sahkerdamisest (ingl k social engineering) ehk meetodist, mille käigus kasutatakse infole või ressurssidele, näiteks IT-süsteemidele omavolilise ligipääsu saamiseks eri inimestega manipuleerimise tehnikaid. Ta on valdkonna ekspert, kes õpetab teisi, kuidas niisuguste rünnakute eest hoiduda.

“Kui mina langen lõksu, võib sinna igaüks langeda,” on Hadnagy pärast endaga juhtunut öelnud.

“Olin loll,” tõdeb mitu selle ajakirjandusliku uurimuse allikat, kui endaga juhtunust räägib. Hadnagy sõnutsi on väide, et sotsiaalse sahkerdamise ohvriks langemiseks peab olema rumal, lausvale.

Hadnagy on oma koolitustel selgitanud, et mainitud e-kiri, milles olnud lingil ta klikkis, tabas teda õigel hetkel. See oli õigel teemal ja klappis konkreetse olukorraga. See pani ta pikemalt mõtlemata tegutsema.

Eri teadusuuringute järgi vallandab ­emotsionaalne sisu meie ajust teatud kemikaalid, mis teevad “jah”-ütlemise liht­samaks. Näiteks: kui laps vaatab vanemale armsa näoga otsa ja palub luba vaadata veel üks multikas või süüa veel üks komm, on üsna tõe­näoliselt tung talle jaatavalt vastata suurem. Emotsioonidega on seotud ajuosa amügdala ehk mandeltuum, mis suudab mõjutada psühholoogilisi ja füüsilisi protsesse, enne kui aju jõuab nii-öelda tööle hakata. Kui tugevad tunded on esile tunginud, ei toimi aju loogi­lise mõtlemise osa.

Ründajad teavad, et meie teod on seotud emotsioonidega. Selle peale nad mängivadki, luues iga võimaliku inimese profiiliga vastavaid pakkumisi. Kui kelm on pälvinud ohvri tunnete abil tema tähelepanu, asub ta ehi­tama usaldust ja hoiab inimest eri taktikate abil haardes seni, kuni temalt on oluline info või raha kätte saadud.

Mis selle vastu aitab? Ootamine! Ärge ­tegutsege kohe, esimese tunde ajel! Laske emotsioonil lahtuda. Lühike paus annab ajule võimaluse lülituda tagasi kriitilisele mõtlemisele ja see aitab teha otsuse läbimõeldult.