Heldur Otti ja Liina Hansen: Kas surnud abikaasa lesel on õigus saada maetud oma abikaasa kõrvale?

Õigusliku regulatsiooni muutmine üldsõnalisest täpsemaks aitaks tõenäoliselt vähendada hauaplatsidega seonduvaid lahkhelisid. Foto: Urmas Luik

Äsja ilmunud artiklis “Kas seadus kiusab leinavaid omakseid?” (PP 4.08) sai lehelugeja küllaltki põhjaliku ülevaate, milliseks võib kujuneda olukord, kui omavahel minnakse hauaplatsi kasutamise õiguse pärast riidu. Sellised tülid on alati keerulised ja rasked ning kahtlematagi närvikulu põhjustavad. Oma looga tuli avalikkuse ette pärnakas Kaja Must, kelle eluteele on saatus niisuguse probleemi veeretanud. Olgu öeldud, et Musta murele alles otsitakse lahendust. Leheloost selgub, et kohalikus omavalitsuses on hauaplatside ja kalmistutega seotud vaidlused üsna sagedased. Teemat kommenteeris toona Pärnu linnavalitsus ja oma seisukoha saatsid nii rahandus- kui justiitsministeerium. Allpool selgitavad toimetuse palvel teemat advokaadibüroo Järve, Otti ja Partnerid vandeadvokaat Heldur Otti ja jurist Liina Hansen.

Kalmistuseaduse (KalmS) 9. paragrahvi 13. lõike järgi on hauaplatsi kasutaja isik, kellele kalmistu haldaja on andnud kirjaliku või taasesitamist võimaldavas vormis nõusoleku platsi kasutada. Kohaliku omavalitsuse hallatava kalmistu kasutamine toimub kooskõlas kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud eeskirjaga (KalmS § 7). Muu hulgas tuleb selles sätestada hauaplatsi kasutusse andmise tingimused ja kord, hauaplatsi kasutamise tähtaeg ning selle pikendamise tingimused ja kord, samuti kasutamisõiguse ennetähtaegse lõpetamise tingimused ja kord (KalmS § 7 lg 3 p-d 1 ja 2). Seega on konkreetse kalmistu kasutamise tingimuste ja nõuete täpsem määratlemine eeskätt kohaliku omavalitsuse volikogu pädevuses.