:format(webp)/nginx/o/2021/08/02/13962880t1he773.jpg)
“Sa pead oma nime hauatähiselt eemaldama, sest sind sinna ei maeta!” – sellise vastuse sai kevadel leseks jäänud vanaproua Kaja Must oma lahkunud abikaasa õelt. Üks kurvemaid asju siin elus on lähedase ja armastatu kaotamine, eriti traagiline on olukord siis, kui leinajad ei suuda pärast matuseid lahkunut puudutavates küsimustes kokkuleppele jõuda.
Nii juhtus ka loo peategelase 76aastase Kaja Mustaga, kelle abikaasa Sulev tänavu kevade hakul viimsele teele läks. “Kevadel matsin oma abikaasa Sulevi, kellega olin abielus nelikümmend aastat, Alevi kalmistule. Olin teda põetanud ligemale üheksa aastat ja siiski kaotanud ravimatule haigusele. Veel lahtise haua juures tõotasin abikaasale, et täidan oma lubaduse ja kunagi tulen tema kõrvale ja jään siia igavesest ajast igavesti,” alustab Must looga. Naine soetas pärast abikaasa lahkumist hauakivi, millele lasi jätta ruumi oma nimelegi, lootes ühel päeval abikaasa kõrvale viimsele unele heita. Paraku ei laabunud asjad nii, nagu loodetud.
/nginx/o/2021/07/14/13916223t1he1c1.jpg)
/nginx/o/2021/08/02/13962881t1h9d5f.jpg)
