/nginx/o/2016/02/15/5048177t1h796c.jpg)
/nginx/o/2025/05/15/16846171t1hd1b7.jpg)
Kella kuueks hommikul on ornitoloogiaühingu juhataja Kaarel Võhandu Kabli linnujaama vaatetornis kokku lugenud 56 liiki kevadel meie maile jõudvat rändurit või juba siin pesitsejat. Lindude vaatlust alustas ta läinud laupäeval päikesetõusul kell viis hommikul. Hoolega ümbrust jälgides koguneb Kablis isegi poole tunniga kamaluga tähenduslikke lindudega seotud seiku, mis annavad märku, et suvi pole enam kaugel. Kabli on üks liigirikkamaid paiku Eestis.
Kõige esimesena köidab Kablis tähelepanu hoopis üle tee silkav suurt kasvu jänes. Järgmisena jäävad silma siia-sinna lendavad linnud: vali sidin-vidin ja lõõritused, mis kõlavad üle veel magava vaikse Kabli küla. Ornitoloogidele ei ole sedavõrd varane ärkamine midagi erilist, et jõuda päikesetõusuks linde vaatlema. Suvel algab nende päev hooti varemgi ja tõusta tuleb poole nelja paiku, et õigeks ajaks platsis olla. Kella kümneks hommikul võib seiret tegeva ornitoloogi tööpäev juba läbi olla.
/nginx/o/2025/05/15/16846173t1h1a23.jpg)
Võhandu räägib, et linnud on kõige aktiivsemad esimesel neljal tunnil pärast päikesetõusu. Kell kuus on igatahes paras aeg, et kuulda nõmmelõokest. Üle pea sööstavad järsku kolm suitsupääsukest. "Juba kohal," imestan. Merepoolsest metsatukast kostab käo kukkumist. Kõiki neid suve märke tabab kõrv vaatlustornis esimese 30 sekundi jooksul.
Kõiki neid suve märke tabab kõrv vaatlustornis esimese 30 sekundi jooksul.
Pärast lendab pääsukesi üle pea veel mitmel korral, nii väikemates salkades kui üksi. Pääsukesi tundubki hommiku esimesel tunnil kõige rohkem mööda vihisevat. Võhandu jutu järgi jõudsid esimesed pääsud kohale juba aprilli alguses, sellesse aega jääbki nende massränne. Jaheda ilma tõttu on neil pesitseda siiski keeruline, sest pole putukaid ega piisa süüa.
Seejärel kuuleme kägu, aga nüüd hoopis teisest metsatukast. Kukuvad, muuseas, ainult isaslinnud ja kukkumine on nende laul: tähistamaks territooriumi ja meelitamaks ligi emaslinde. Kukkunud on käod siin mail juba aprilli lõpust.
Võhandu juhib tähelepanu, et roostikus laulab kõrkja-roolind. Torni ümbruses lepalind, rasvatihane, väike-lehelind. Mere pool sõuavad kaks ristparti. Uhuutab kaelustuvi, kelle Eestis pesitsevad isendid on juba paigal. Need, kes mööda lendavad, suunduvad kas Soome või Loode-Venemaale.
/nginx/o/2025/05/15/16846176t1h5276.jpg)
Võhandu nendib, et esimese tunniga on ta tuvastanud 56 linnuliiki. Neist üks vahvamaid oli vaenukägu, kes mitu korda edasi-tagasi mööda lendas ja on Eestis üsna haruldane. Siinkirjutajalgi õnnestub kümmekond minutit hiljem märgata sama lindu, kel putukas noka vahel. Võhandu pakub, et ilmselt ta kusagil küla vahel pesitseb. Mere pealt nägi ornitoloog söödikänni, kes Eestis ei pesitse, aga on meil väiksearvuline läbirändaja. Hommikul on Võhandu kuulnud koldvinti, keda Eestis leidub aina rohkem kliima soojenedes ja kes siiani peatub pigem linnades: Tallinnas, Tartus, Pärnus.
Võhandu kiidab Kabli torni. Esiteks märkab siit mere kohal kulgevaid linnuliike: paljud tiivulised kasutavad rannikut rändamisel orientiirina. Ümbruses kasvab palju puid, kus elutseb rohkelt laululinde, taamal põllud. "Mitmekesisus on päris suur, üks Eesti liigirikkamaid torne kindlasti," sõnab ornitoloog.
/nginx/o/2025/05/15/16846175t1h637e.jpg)
Linnuvaatlus aga käib sedaviisi, et ära määrata tuleb kõik mööda lendavad ja kuuldavad liigid. Tõsi, alati ei õnnestu päris kõiki kindlaks teha. Kui teha rändlindude seiret, mille andmeid kasutavad teadlased, on linnuvaatlus päris tõsine töö ja tuleb keskenduda, et nähtutest võimalikud paljud kirja saada.
"Kolm kaelustuvi läheb sealt," osutab Võhandu taamal liuglevatele täppidele. "Kaks hoburästast läheb," näitab ta seejärel ja pakub, et nad võivad olla paar, aga praegu rändel olles ei pruugi.
Mere peal toitub sadakond väikekajakat. Binokliga leiab ornitoloog veel hänilaste parve. Sekka üle helesinise taeva lendav väike valge lennuk. "Inimesed ka rändavad," tähendab linnuteadlane.
/nginx/o/2025/05/15/16846174t1h8df2.jpg)
Sel päeval kirja pandud andmeid nähtud-kuuldud liikide kohta kohe tarvis ei lähe, aga Võhandu sõnutsi saab nende põhjal teha statistikat fenoloogia kohta: millised liigid on meil 10. mai paiku kohal viibinud.
Linnud on külmast kevadest hoolimata saabunud Võhandu jutu järgi üsna tavapärasel ajal.
Meie jutu katkestavad hakid, kes tuleb ära määrata. Nemadki lahkuvad siit talveks, et kevadel naasta. "Näe, vaenukägu läheb toiduga," viitab Võhandu ja kõneleb, et see lind on õõnespesitseja, kes rajab kodu mõnda auku.
Teemat jätkates tõdeb ornitoloog, et lähirändurid, kes veedavad talve Euroopas, otsustavad ilma järgi, millal siiapoole tulema hakata. Kuna märtsi alguses oli tänavu tubli soojalaine, saabusidki nad üsna varakult. Sulelistel, kes talvituvad Aafrikas ja jõuavad meile aprilli lõpus või mais, pole aimugi, mis ilm meil siin praegu on, ja nad tulevad oma tavapärasel ajal. Kui meil on külm, siis vanalinnud ilmselt ära ei sure, kuid on küsitav, kas nad suudavad poegadele küllaldaselt toitu hankida.
Kui teha rändlindude seiret, mille andmeid kasutavad teadlased, on linnuvaatlus päris tõsine töö ja tuleb keskenduda, et nähtutest võimalikult paljud kirja saada.
Kuigi eri lindude hääli kostab ümberringi palju, siis eri liigid üksteist Võhandu jutu järgi ei sega. Omavaheline konkurents on rohkem liigisisene: liigikaaslasi oma territooriumile ei lasta.
"Paar rohevinti männi otsas siblivad," märkab linnuvaatleja. Eemal põllu peal häälitsevad suur-laukhaned. Merel kulgevad rohukosklad, kellest osa jääb talveks meile, osa rändab minema. Vaatetoru kaudu linde jälgides paistavad nende nokad erkoranžid. "Päike paistab otse peale, siis lööb särama," märgib Võhandu.
Ilm sobib vaatluseks igati: tuulevaikne ja päikeseline, kuigi pisut külm. Kõvema tuulega ei kuuleks hääli nii hästi. Jõnksutades lendab mööda keegi, kelle liiki ei suuda Võhandugi paika panna. Ta seletab, et jõnksutajaid on üsna palju, mõnda saab siiski lennustiili järgi määrata, näiteks teeb linavästrik eriti sügava jõnksu. Värvulisi olevat kõige lihtsam selgeks teha hääle põhjal.
Mere pool lendab hallhaigur, mis treenimata silmale tundub lihtsalt suur kogu. Vaatetorugagi on algajal teda üsna keeruline lennu pealt tabada. Võhandu märgib, et liikuva linnu vaatlemine vajabki natuke harjutamist.
Sulelistel, kes talvituvad Aafrikas ja jõuavad meile aprilli lõpus või mais, pole aimugi, mis ilm meil siin praegu on, ja nad tulevad oma tavapärasel ajal.
Varasel hommikutunnil ei ole Võhandu veel silmanud mere peal kaure, partegi on üpris vähe olnud: vaid rist- ja sinikaelpart. "Kodutuvi võiks mööda minna, harakas, varblane," loetleb ta. Kaks viimati nimetatut ei ole pigem rändlinnud, aga elutsevad küllap külas. Võhandu nimetab, et tahaks kindlasti näha röövlinde, kes rändavad keskhommikul ja lõunal, kuna tahavad ära kasutada tõusvaid õhuvoole, mis tekivad siis, kui õhk soojeneb. Kümmekonna minuti pärast silmabki ta kaht kodutuvi. Siis teeb häält ööbik.
Poolteist tundi pärast päikesetõusu tundub torni ümbruses märgatavalt vaiksem, kuigi sidistajaid jagub. "Hommikul laulis ikkagi 20 liiki korraga," lausub Võhandu.
/nginx/o/2025/05/15/16846172t1hf868.jpg)
Linde võib Eestis Võhandu kinnitusel vaadelda aasta läbi, kevadel on nad tegusamad, aga ega nad talvelgi täiesti ära kao: ainult et liigid vahelduvad. Üks parimaid mobiiliäppe, mille abil on võimalik laulu järgi lindu määrata, on tema soovitusel Merlin. Selle jutu peale asuvad taamal kluugutama sookured. (Merlin, muide, tunneb sookured ära ühes torni ümbruses laulva talvikese ja nõmmelõokesega.)
"Sookure hääl on võimas, selle pärast tasub vara ärgata. Mõnikord lähed varahommikul rappa ja kuuled sookurge, kelle hääl on ürgne. Looduse võlud ..." kirjeldab Võhandu.
Ühtekokku 178 liiki
Eesti ornitoloogiaühingu korraldatud linnuvaatluspäeval 10. mail osales riigi eri paigus kokku 137 linnuhuvilist. Kamba peale märgati 178 liiki sulelisi.
Kabli linnutornis loeti üles 93 liiki, mis oli liikide arvult kolmas tulemus. Kõige rohkem eri liike loendati Matsalu rahvuspargis Haeska tornis (112) ja teisena Võrtsjärve ääres Jõesuu tornis (95). Meie maakonnas vaadeldi linde veel Pärnus Raeküla tornis (64).
