:format(webp)/nginx/o/2021/08/14/13990505t1h3c60.jpg)
Juuli lõpus valitsuse kinnitatud korraldus pani tegevuste pakkujatele, teiste seas kultuuri- ja spordiürituste korraldajatele vastutuse iga kliendi tausta põhjalikult kontrollima hakata – ikka selleks, et viiruse levikut ohjata ja vältida olukorda, kus taas tuleks minna ühiskonna täieliku sulgemise teed.
Selleks tuleb vähemalt 50 osalejaga sise- ja saja inimesega väliüritustel koroonatõendit kontrollides veenduda, kas klient on vaktsineeritud või haiguse läbi põdenud. Kolmandaks võimaluseks on negatiivse testitulemuse presenteerimine, seejuures testimise võimalust ei pea tegevuse pakkuja enam tagama. Kui isiku taust on puhas, juhatatakse asjaosalised teistest eraldatud alale, ja sõit võibki alata.
Kõik ülejäänud jäävad paraku rongist maha: teie enda vaba valik, võtke või jätke! See olevatki vabadus.
Plaan on paberil hea – olen kahe käega poolt, et lausalist sulgemist tuleks vältida, ja eeldan, et viirusega koos tuleb eksisteerida veel mõnd aega –, aga asjasse süvenedes läheb kulm kipra: on selline plaan ikka piisavalt läbi mõeldud? Kas uued piirangud aitavad vast kehtestatud tervishoiualases hädaolukorras viiruse levikut päriselt pärssida?
Mis imeloom on korralduses mainitud piiratud ala? Ilmselt mõistavad kõik, et tegu on ürituse korraldamiseks kasutusse võetud või selle mõjupiirkonda jääva alaga, kus pakutakse teenuseid ja tegevusi. Kultuuriministeeriumi spordiosakonna nõunik rõhutas uute piirangute valguses peetud infotunnis, et liikumisürituste piiratud alaks on selle (võistlus)keskus: stardi- ja finišipaik koos tugiteenustega – näiteks stardimaterjalide väljastamine, riietumistelgid, toitlustamine –, ainus erand olevat orienteerumine, mis toimuvat ametniku sõnutsi “väga hajutatud alal”.
/nginx/o/2021/08/14/13990506t1hc7d9.jpg)
Piiratud ala tagamise kohustus on peamine põhjus, miks paljud liikumisüritused, teiste seas Pärnu üks tuntuimaid kaubamärke, kahe silla jooks, toimuvad tänavugi virtuaalselt, kuna valitsuse korraldusega vastavusse viimiseks kuluks summa, mida keegi ei suudaks kinni maksta. Kas keegi kujutab ette, et piirame kesklinna kaks meetrit kõrge ehitustaraga, mida kulub mitu kilomeetrit? Peale selle muud turvameetmed ja taustakontroll, mis eeldavad rohkearvulise meeskonna palkamist. Lisakulu oleks viiekohalise summa jagu, mille esimene number ei algaks ühega. Kõlab ebareaalselt. Saab tänada õnne, et leidub üritusi, mille tegevuspaigaks on staadion või parkla, andes neile veidigi hõlpu, et spordisõpru ka raskel ajal rõõmustada.
Pärnumaa kannatused on märkimisväärsed: peale suure linnajooksu pandi pausile riigi vanim sariüritus, Pärnu aastajooksud, ja annulleeriti klassikaline meremiili jooks.
Pärnumaa kannatused on märkimisväärsed: peale suure linnajooksu pandi pausile riigi vanim sariüritus, Pärnu aastajooksud, ja annulleeriti klassikaline meremiili jooks. Mulle teadaolevalt lisandub sinna ansamblisse peagi uusi tulijaid.
Mõistan neid täielikult, sest iga korraldaja peab lisaks terviseriski hindamisele mõtlema majanduslikultki. Praegu kannatavad needki, kes juba süstid õlavarde saanud. Kannatavad kogukonnad, kus traditsioonidel on jõud ja nende ärajäämine mõjutab inimeste heaolu: vaimset ja füüsilistki.
Ürituse ärajätmine on äärmuslik ja raske otsus, ent rasked ajad tuleb üle elada ja lootusrikkalt tulevikku vaadata. Mõistaksin, ent kurikuulsaks saanud korraldusel on teinegi pool: mängureeglid ei kehti piiratud alast väljapoole jääval maal, niinimetatud avatud linnaruumis.
See tähendab, et kogukonnafestivalidele võib kokku tulla piiramatu hulk inimesi ja kui nad ei asu korraldajate kontrollitud alal – näiteks esinemislavade juures, suurtes telkides jne –, ei kontrolli neid keegi.
Kuidas nii, et viirus seal ei levi, aga reeglina väga hästi hajutatud liikumisüritustel hakkab otse hõlma?
Stenbocki maja sedavõrd vastandliku plaani taustal on põhjust sügavalt ohata: toored, kiirkorras tehtud otsused ja puudulik kommunikatsioon (vt ka Meelis Kalme “Palun kriisi ajal inimkeelset suhtlust!“) on põhjustanud segaduse, mida annab tagantjärele klaarida.