Valter Parve ⟩ Kus on, mis on lapsele parem?

Valter Parve arutleb, kas ja kuidas kodulähedaste õppimisvõimaluste kahanemine mõjutab laste ja nende vanemate heaolu. Foto: Urmas Luik

Eelmise nädala lehtedes Maaelu ja Pärnu Postimees oli juttu riigi pakutavast rahapirukast neile omavalitsustele, kes oma väikese õpilaste arvuga gümnaasiumid sulgeda otsustavad. Laupäevases “suures” Postimehes jagati muremõtteid seoses laste vaimse tervisega: 2020. aastal tegi 460 noort enesetapukatse ja varasemate aastatega võrreldes on kasv rohkem kui kahekordne.

Neid teemasid ühte sidudes tahaksin küsida, kas ja kuidas kodulähe­daste õppimisvõimaluste kahanemine võiks laste ja nende vanemate, regiooni ja kogu Eesti heaolu mõjutada?

Oleme koos TÜ Pärnu kolledži tudengitega käinud erinevatel õppereisidel, muu hulgas ühes Lätiga piirnevas Mulgimaa külas – põhjusteks väga tegus külaselts, hubane lasteaed-algkool, kokkuhoidev kogukond, pühendunud eestvedajad jne. Kord jälle ühel sügisel ­sinna jõudes kuulsime, et kaks noort peret oli äsja külast ära kolinud ja peamine põhjus: algkooli sulgemine.

Vallavalitsus oli raha kokku hoidnud ja hakanud tolle küla lapsi Karksi-Nuia suuremasse kooli sõidutama, aga mitte kõik vanemad polnud sellega päri: koliti paika, kus kool kodule ligemal, kus tundide lõppedes ei pea pisemad lapsed jääma pimedani koolibussi ootama. Mõni aasta tagasi kuulsin Kilingi-Nõmmes lugu sinna hiljuti Tallinnast kolinud lastega perekonnast ja põhjuseks väidetavalt turvalisem ja lühem koolitee, toetav kogukond, huvi­hariduse kodulähedased võimalused jms.