E, 28.11.2022

Teabesõja ohvriks ei lase langeda infomullide lõhkumine

Lisatud praktilised soovitused!
Kristo Niglas
, Reporter
Teabesõja ohvriks ei lase langeda infomullide lõhkumine
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tartu ülikooli meediauuringute kaasprofessor Maria Murumaa-Mengel leiab, et me ei tohi lubada avalikus inforuumis üksteise vägivallaga ähvardamist ja isiklikke rünnakuid ega Kremli jutupunktide levitamist.
Tartu ülikooli meediauuringute kaasprofessor Maria Murumaa-Mengel leiab, et me ei tohi lubada avalikus inforuumis üksteise vägivallaga ähvardamist ja isiklikke rünnakuid ega Kremli jutupunktide levitamist. Foto: Sille Annuk

Koos Venemaa rünnakuga Ukrainale algas ­infosõda sotsiaalmeedias. Nii tõeseid kui vääri teateid toimuvast tuleb uksest ja aknast. Tartu ülikooli meediauuringute kaasprofessor Maria Murumaa-Mengel soovitab kõigil sotsiaalmeedia kasutajatel kriitiliselt üle vaadata oma infoväli. Isegi kui ­ollakse iga päev ja suurema osa ärkveloleku ajast sotsiaalmeedias ringi skrollimas, võib inimene ­olla infopuuduses: gruppidesse kuulumise, teemaviidete ja algoritmide mõjul tekib infolõks.

Kuidas on sotsiaalmeedias toimuv muutunud alates päevast, mil Venemaa ründas Ukrainat?

Baasasjad on samad: globaalsed võrgustikud, info levib meeletult kiiresti, infot liigutatakse strateegiliselt. Inimesed kasutavad sotsiaalmeediat ikka samadel eesmärkidel, lihtsalt see on praegu väga-väga-väga intensiivistunud. Tohutult on kasvanud valeinfo hulk ja nii ei saa praegu rahulikult ega 100protsendise kindlusega infokeskkondades toimetada.

Infotulv on mitu korda kasvanud.

Infovajadus samuti, sest sõda ­ongi nii tõsine asi, et me ei saa pahaks panna inimeste õõva­rullimist (ingl doomscroll ehk pikalt ja järjepidevalt negatiiv­sete uudis­te ja infokildude ahmimine, mida tehakse reeglina kriisiolukorras, toim). Ei saa olla pahane ei iseenda, laste, noorte ega teiste peale, et nad on tavapärasest rohkem ekraanides ja infokeskkondades.

Olen veel tähele pannud, et kui seni väärtustati internetis võrdsust – kõigil on ligipääs ja kõigil on hääl –, siis praegu on tähtis, et iga inimene ei hõiguks oma nurgas ega tekitaks juurde “mulle tundub, et asi on nii” kommunikatsiooni.

Ajakirjanikud, eksperdid, kontrollitud allikad on saanud taas tähtsamaks. Ma loodan, et ajakirjanikud teadvustavad ja mõistavad ka ise, et neile on kõrgendatud ­ootused.

Aga – ja see on ülitähtis – ekspertidelt saadud infot tuleb teistestki usaldusväärsetest allikatest kontrollida, kuna infomäsu on niivõrd suur ja me kõik teeme vigu. See­tõttu peaks saama normaalsuseks, et me kustutame vääraks osutunud postitusi ja palume vabandust, kui oleme eksinud. Just juhime sellele ise tähelepanu, kui oleme eksinud. See ei ole nõrkuse märk.

Kuidas tavaline sotsiaalmeedia kasutaja peaks aru saama, et talle söödetakse ette valeinfot?

Praegu on hästi õige hetk tulla välja kõlakambritest. Ma ju tean iseenda infokäitumisestki: mõnus ja mugav on olla oma nurga­keses, minu moodi inimeste Face-booki-gruppides, Twitteri teemaviite-puntides, algoritmilistes mullikestes. Praegu on ülimalt oluline tulla välja kitsastest infomullidest ja vaadata, mis globaalselt ja sinu tavapärasest erinevas meediamaailmas toimub.

Kõige kiirem infovahetus tundub toimuvat hetkel Twitteris, aga seal on kõige hullem info­mäsugi. Globaalset pilti jälgides saab ehk üle kartusest, et äkki on see kõik koordineeritud vandenõu – miljardeid inimesi, sadu riike ja tuhandeid ettevõtteid-organisatsioone ei ole kellegi kurja käega võimalik niimoodi koordineeritult tegutsema panna.

Kas saaksid välja tuua konkreetsed märgid, mis ütlevad, et tegu on vale või eksitava infoga?

Esimene asi: kontrollige kuu­päeva ja allikat.

Kui on pildimaterjal, kontrollige visuaale. See pole raske, näiteks Google’is foto ikoonil klõpsates laadida üles pilt või pildi link ning saate kohe teada, kus on ­seda fotot varem kasutatud. Nii saate teada, kas teile näidatakse praegu tehtud kaadreid või hoopis näiteks ülesvõtteid 2014. aastast. Natuke pusserdamist on alguses, aga sellega saab hakkama. Aitavad ka juhendid, mida on nüüd tõlgitud eesti keeldegi.

Ja see ongi normaalne, et me peame kiiresti ja pidevalt juurde õppima uusi meedia- ja infopädevusi. Seda ei saa keegi meie eest ära teha, see on paljuski isikliku vastutuse koht.

Kas on veel midagi, mille suhtes peab tähelepanelik olema?

Oleksite seda minu käest paar ­nädalat tagasi küsinud, siis ma oleksin toonud välja liigemotsionaalse ­info. Praegu ma ei saa seda öelda, sest sõda on midagi muud. See ­pole normaalne kommunikat­sioonisituatsioon.

Sõjainfos on väga oluline roll heidutusel või strateegiliselt info kinnihoidmiselgi. See muidugi tähendab, et te peate valima poole. Aga ma ei tea, kas Eesti ajaloo kontekstis ja meie kollektiivse koge­muse põhjal saab olla küsimust, kuhu end paigutada.

Ma tahan, et inimesed teadvustaksid: väikestelgi tegudel on mõju. Me ei peaks üksteisele kohe turja kargama, kui me arvame ­erinevalt tuumaenergia või valla juhtimise või muu sellise puhul. Aga me ei tohi lubada avalikus ­inforuumis üksteise vägivallaga ähvardamist ja isiklikke rünnakuid, niisamuti Kremli jutupunktide levitamist. Selle ärahoidmiseks on sotsiaalmeedias olemas raporteerimise funktsioon.

Vaikiv enamus peab end nähtavaks tegema. Me oleme liiga kaua mõelnud, et ah, minust ei sõltu selles infokeerises ju midagi. Aga peab sekkuma, üksikisiku mõju katkise süsteemi parandamisse ei maksa alahinnata.

Soovitused sotsiaalmeedia kasutajatele infosõja ajal

  • Raporteerige vaenulikust/rumalast valeinfost ja blokee­rige see.
  • Võimendage ja toetage usaldusväärseid hääli. Ei pea ­tingimata ise uut sisu looma ega kõike kommenteerima. Usaldusväärse allika postitusi jagades lisage siiski väike selgitus.
  • Jagage originaalpostitust, mitte ärge kopeerige seda oma kontole, nii on teistel lihtsam algallikat kontrollida.
  • Kui kritiseerite, lisage kritiseeritud infost kuvatõmmis, mitte link, vastasel juhul jõuab veel rohkem inimesi ebasobiva info juurde.
  • Ärge trollige. Ärge olge suheldes kõrk ega läbivalt sarkastiline.
  • Ärge laske netitrollil end kaasa haarata! Mida rohkem ­reaktsioone lausrumal kommentaar või postitus saab, seda tähtsamale kohale infovoos algoritmid selle tõstavad. Ka siis, kui ütlete: “See on loll jutt”, saab postitus hoogu juurde.
  • Kuidas tunda ära trolli? Tihti on tal äsja loodud konto, imelik nimi ja profiilipilt. Ta kirjutab polariseerivaid ja ässitavaid kommentaare ning kasutab ära inimeste tugevaid tundeid, et külvata segadust ja saada tähelepanu.
  • Õppige, kuidas kontrollida fotode ja videote tausta ning päritolu. Lihtsaim nipp: kasutage Google’i pildiotsingut. Leidke lehe www.google.com paremast ülaservast ­“Images”. Vajutage fotoaparaadi ikoonile, et foto üles ­laadida või lisage foto link. Nüüd näete, mis kontekstis on sama pilti varem kasutatud.
  • Jälgige ja usaldage eksperte, professionaalseid ajakirjanikke. Säilitage siiski kriitikameel – nemadki võivad hoogu sattuda ja mõnikord eksida.
  • Ärge jagage infot, mis võib päris lahingutes osalevad inimesed ohtu seada. Mingi osa info teadlik kinnihoidmine käib taktikaliselt sõja juurde, nagu heidutusinfogi. Sel, et kogu teavet laialt ei jagata, on oma põhjus.
Infot aitasid koondada Maria Murumaa-Mengel, Diana Poudel, Piret Rospu, Pille Runnel, Simmo Saar, Tuuli Velling
Märksõnad
Tagasi üles