/nginx/o/2022/03/03/14405482t1h0b78.jpg)
Koos Venemaa rünnakuga Ukrainale algas infosõda sotsiaalmeedias. Nii tõeseid kui vääri teateid toimuvast tuleb uksest ja aknast. Tartu ülikooli meediauuringute kaasprofessor Maria Murumaa-Mengel soovitab kõigil sotsiaalmeedia kasutajatel kriitiliselt üle vaadata oma infoväli. Isegi kui ollakse iga päev ja suurema osa ärkveloleku ajast sotsiaalmeedias ringi skrollimas, võib inimene olla infopuuduses: gruppidesse kuulumise, teemaviidete ja algoritmide mõjul tekib infolõks.
Baasasjad on samad: globaalsed võrgustikud, info levib meeletult kiiresti, infot liigutatakse strateegiliselt. Inimesed kasutavad sotsiaalmeediat ikka samadel eesmärkidel, lihtsalt see on praegu väga-väga-väga intensiivistunud. Tohutult on kasvanud valeinfo hulk ja nii ei saa praegu rahulikult ega 100protsendise kindlusega infokeskkondades toimetada.
Infovajadus samuti, sest sõda ongi nii tõsine asi, et me ei saa pahaks panna inimeste õõvarullimist (ingl doomscroll ehk pikalt ja järjepidevalt negatiivsete uudiste ja infokildude ahmimine, mida tehakse reeglina kriisiolukorras, toim). Ei saa olla pahane ei iseenda, laste, noorte ega teiste peale, et nad on tavapärasest rohkem ekraanides ja infokeskkondades.
Olen veel tähele pannud, et kui seni väärtustati internetis võrdsust – kõigil on ligipääs ja kõigil on hääl –, siis praegu on tähtis, et iga inimene ei hõiguks oma nurgas ega tekitaks juurde “mulle tundub, et asi on nii” kommunikatsiooni.
Ajakirjanikud, eksperdid, kontrollitud allikad on saanud taas tähtsamaks. Ma loodan, et ajakirjanikud teadvustavad ja mõistavad ka ise, et neile on kõrgendatud ootused.
Aga – ja see on ülitähtis – ekspertidelt saadud infot tuleb teistestki usaldusväärsetest allikatest kontrollida, kuna infomäsu on niivõrd suur ja me kõik teeme vigu. Seetõttu peaks saama normaalsuseks, et me kustutame vääraks osutunud postitusi ja palume vabandust, kui oleme eksinud. Just juhime sellele ise tähelepanu, kui oleme eksinud. See ei ole nõrkuse märk.
Praegu on hästi õige hetk tulla välja kõlakambritest. Ma ju tean iseenda infokäitumisestki: mõnus ja mugav on olla oma nurgakeses, minu moodi inimeste Face-booki-gruppides, Twitteri teemaviite-puntides, algoritmilistes mullikestes. Praegu on ülimalt oluline tulla välja kitsastest infomullidest ja vaadata, mis globaalselt ja sinu tavapärasest erinevas meediamaailmas toimub.
Kõige kiirem infovahetus tundub toimuvat hetkel Twitteris, aga seal on kõige hullem infomäsugi. Globaalset pilti jälgides saab ehk üle kartusest, et äkki on see kõik koordineeritud vandenõu – miljardeid inimesi, sadu riike ja tuhandeid ettevõtteid-organisatsioone ei ole kellegi kurja käega võimalik niimoodi koordineeritult tegutsema panna.
Esimene asi: kontrollige kuupäeva ja allikat.
Kui on pildimaterjal, kontrollige visuaale. See pole raske, näiteks Google’is foto ikoonil klõpsates laadida üles pilt või pildi link ning saate kohe teada, kus on seda fotot varem kasutatud. Nii saate teada, kas teile näidatakse praegu tehtud kaadreid või hoopis näiteks ülesvõtteid 2014. aastast. Natuke pusserdamist on alguses, aga sellega saab hakkama. Aitavad ka juhendid, mida on nüüd tõlgitud eesti keeldegi.
Ja see ongi normaalne, et me peame kiiresti ja pidevalt juurde õppima uusi meedia- ja infopädevusi. Seda ei saa keegi meie eest ära teha, see on paljuski isikliku vastutuse koht.
Oleksite seda minu käest paar nädalat tagasi küsinud, siis ma oleksin toonud välja liigemotsionaalse info. Praegu ma ei saa seda öelda, sest sõda on midagi muud. See pole normaalne kommunikatsioonisituatsioon.
Sõjainfos on väga oluline roll heidutusel või strateegiliselt info kinnihoidmiselgi. See muidugi tähendab, et te peate valima poole. Aga ma ei tea, kas Eesti ajaloo kontekstis ja meie kollektiivse kogemuse põhjal saab olla küsimust, kuhu end paigutada.
Ma tahan, et inimesed teadvustaksid: väikestelgi tegudel on mõju. Me ei peaks üksteisele kohe turja kargama, kui me arvame erinevalt tuumaenergia või valla juhtimise või muu sellise puhul. Aga me ei tohi lubada avalikus inforuumis üksteise vägivallaga ähvardamist ja isiklikke rünnakuid, niisamuti Kremli jutupunktide levitamist. Selle ärahoidmiseks on sotsiaalmeedias olemas raporteerimise funktsioon.
Vaikiv enamus peab end nähtavaks tegema. Me oleme liiga kaua mõelnud, et ah, minust ei sõltu selles infokeerises ju midagi. Aga peab sekkuma, üksikisiku mõju katkise süsteemi parandamisse ei maksa alahinnata.
:format(webp)/nginx/o/2018/08/28/11321115t1h7153.jpg)