nädalast jäi kõlama ⟩ Rumalus ja omakasu ei kohku millegi ees

Foto: Andres G. Adamson

Üks kolleeg ­jagas mõne päeva eest, et sai telefonikõne lugejalt, kel oli lehes Vladimir Putini pilti nähes päriselt süda pahaks läinud. Mul hakkas iiveldama, kui olin vaadanud sellenädalase “Pealtnägija” saatejuppi, kuidas alternatiivtegelased üleöö Moskva-meelseks muutusid.

Koroonaviirusega seotud vandenõuteooriate levides osutasin eelmise aasta alguses kirjutatud arvamusloos, et kahjuks ei saa osa umbusu külvajaist ilmselt arugi, mida nad teevad, millise võimu käsilasteks nad on muutunud.

Et absurdi jagatakse nüüdki, sõjakoledustest, inimeste reaalsetest kannatustest hoolimata, viitab vaid ühele: inimeste rumalus ei kohku millegi ees. Siia tuleks tegelikult lisada omakasugi, sest tihtipeale on säärastel hulluta­jatel pakkuda mõnd imerohtu, umbluu-vidinat, “ravi” või “koolitust”. Kopsaka tasu eest muidugi.