Vana-Pärnu rannaniidul tuleks karjatamine lõpetada

Vana-Pärnu rannaniidust on saanud karjamaa, mille loomad on poriseks tallanud. Foto: Urmas Luik

Pärnu abilinnapea Irina Talviste artikkel ­(“Suvi tuleb kindlasti, aga kas ka linnalehmad?”, PP 8.03) mõjus Vana-Pärnu inimestele šokeerivalt, sest seal oli palju valestimõistmist ja ebaõigeid andmeid nii mineviku kui tänapäeva kohta.

Abilinnapea meenutus aastate tagant olukorra kohta Pärnu rannaäärsetel aladel käib vähemalt Vana-Pärnu inimeste mälestustele risti vastu.

Kohalik rannaala ei olnud reostunud, roostunud, lagunenud teedega ala, vaid liigirikas ja lõhnav rannaniit, kus kasvas palju kaitsealuseid taimi

ja randa viisid tolmuvabad jalgrajad. Kasvav pilliroog, mis seob tõhusalt toitaineid, oli hea vee- ja õhupuhastaja. Roopuhmad olid lindudele koduks ja ilmestasid rannaniitu (ühel ajal oli roostik isegi kaitse all). Kevadel ei laiutanud niidul hallhaned, vaid taevaalune helises lõokeste laulust. Palju oli kiivitajaid ja muuli ääres asuval lõukal tegid luiged oma rännul vahepeatuse.

Aastani 1980 karjatati Vana-Pärnus ligemale 250hektarisel rannaalal umbes 30 lehma. Õhu- ja pinnasereostus oli minimaalne, sest karjatati ainult päevasel ajal ja väljaheited jäid suuremas osas lauta. Siiski otsustati keelata Pärnu linnas loomapidamine, sest sõnnikuhaisu kuurortlinnas peeti sobimatuks ja õhurikkujaks. Sellepärast hakati mereäärset ala niitma igal aastal juulis ja hein koristati loomadele söödaks.

Niitmine kestis 30 aastat (aastani 2010), mil koostati Natura 2000 auhinnale kandideerinud Pärnu rannaniidu looduskaitseala kaitsekorralduskava (2011–2022). Projekti koostööpartnerid olid keskkonnaamet, Pärnu linnavalitsus ja Tartu ülikooli Pärnu kolledž. Projekti maksumus oli ligi­kaudu 1,14 miljonit eurot, millest 75 protsenti ehk 1,05 miljonit rahastas Euroopa Liidu LIFE+ Nature programm.

Lausa naeruväärne on pidev uuringute tegemine, kus kümne aastaga ei ole leitud merevee reostuse põhjustajat.

Aastal 2011 hakati rannaniite hooldama karjatamise teel. Vana-Pärnus ei arvestatud karjatusala asukoha sobivust: madal ja tõusuvee üleujutatav ala; loomadel puudub tormi ja vee eest varjumise koht; karjatamine hävitab elurikkuse (looduskaitsealused taimed, lindude pesad); vahetu lähedus supelrannale. Kuna karjatusalast on jäänud alles vaid alla 50 hektari, ei ­arvestatud ka loomade arvuga (neid oli vahel isegi üle 100).

Mainitud projektis on lehekülg “Rannaniidu elupaigakompleksi hooldussoovitused”. Seal on kirjutatud, et niitmine on sobiv hooldusvõte teatud piirkondades, mis piirnevad linna puhkealadega ja/või kus esineb arvukalt kaitsealuseid taimeliike.

Kahjuks on see osa projektist jäänud tähelepanuta. Isegi terviseamet, mis vastutab merevee ja õhu puhtuse eest, on pidanud täiesti normaalseks, et inimesed suplevad sõnnikuses vees, hingavad kopsudesse kasvuhoonegaasidega täidetud õhku; et päevitajatest mõne meetri kaugusel tühjendavad lehmad oma soolestikku ja 100 meetrit eemal asuvad kaks sõnnikuga täidetud varjualust. Lausa naeruväärne on pidev uuringute tegemine, kus kümne aastaga ei ole leitud merevee reostuse põhjustajat. Ometi on kõigile silmaga näha, mida jätab niidule maha umbes 100pealine loomakari ja mille vesi paar korda suve jooksul üleujutuse ajal sealt merre viib. Kas tõesti on vaja ­uuringuid ainult proovitegijatele töö ja teenistuse tagamiseks?

Raha on muutunud monopoliks. Artiklis oli kirjutatud, et lehmadest

on saanud linnale vajalikud turismi­magnetid, kes aitavad täita linnakassat. Inimestega ei ole tarvis arvestada, sest tähtis on raha!

Uurides olukorda, selgus tõsiasi, et linnavalitsus koos keskkonna- ja ter­viseametiga on juba oma otsuse teinud ja karjatamine Vana-Pärnus jätkub. Seega on artikkel hiljaks jäänud. Sellist käitumist saab nimetada alatuks, sest inimeste korduvaid palveid-pöördumisi karjatamine lõpetada pole linn kuulda võtnud ja otsused on tehtud ­salaja, rahva selja taga.

Vana-Pärnu inimeste elutingimused on halvenenud. Rannaniidust on saanud karjamaa, mille loomad on poriseks tallanud, ja hävinenud on seal kasvanud rikkalik taimestik. Kadunud on atraktiivne puhkeala, mis projektis on kohalike inimeste soovina kirja pandud.

Vana-Pärnu elanikud paluvad siiski lõpetada kohalikul rannaniidul karjatamine ja hooldada seda niitmisega, nagu projektis on soovitatud. Nii näitavad juba ühe suvega kohapeal tehtud veeproovid, milline on olukord ilma karjatamata. Puhtad proovid tõestavad, et loomad on reostuses süüdi. Samaks jäänud proovide korral tuleb põhjustajat otsida 1972. aastal Vana-Pärnusse rajatud veepuhastusjaamast.

Vana-Pärnu elanikud soovivad, et neile tähtsaid teemasid lahendataks koos linnavalitsusega. Inimeste eluolu tuleb muuta paremaks ja hoidma peab ka kohaliku rannaniidu elurikkust!