Anneli Palo ⟩ Pärnu kui rannalinn

Kanali tänava ja Mai kergliiklustee ääres plaanitakse praegune metsa ja võsaga kaetud ala hoonestada. Foto: Erakogu

Pärnu linnavalitsus on algatanud detailplaneeringu, mis kataks parklate ja ehitistega looduslähedase piirkonna Pärnu ranna rajoonis A. H. Tammsaare puiestee ja mereäärse kaitseala vahel. (Vaadake ka: Riina Georg “Kas Pärnu merelähedase loodusala täisehitamine on tõesti avalik huvi?”, PP 11.10 ja Janno Poopuu “Kas Tammsaare puiestee äärde sobiks elamuskeskus või parkvõsa?”, PP 03.03.2021).

Tundub üsna ajast ja arust idee, sest muu Euroopa tegeleb linnades looduse taastamisega, elamisväärse rohelise keskkonna taasloomisega. Lammutatakse kaldakindlustusi ja maju, likvideeritakse tänavaid ja maanteelõike, istutatakse puid ja asendatakse muru lilleaasadega. Veel säilinud loodusse uute väljakute ning ehitiste tegemine ei tuleks kõne allagi. Pärnu võiks need 19.–20. sajandist pärinevad linnaplaneeringulised vead tegemata jätta ja olla innovaatilisem.

Ökoloogina nägin mina sel alal mitte võsa, vaid aeglaselt metsastuvat puiskarjamaad, kus kasvab tammepuid, kaski ja mände, kõige rohkem aga haabu. Rikkaliku uue söödamaa oli juba üles leidnud ka üks rändurihingega kobras. Siinsete vanade remmelgate kergelt kõdunevad oksaaugud ja hästipeidetud oksaharud on kevaditi linnupesi täis. Ega linnud vaid rannaniidul ela, sellistes metsasaludes on rohkelt väikesi värvulisi ka väljaspool pesitsusperioodi või rändeaega.