Räämalt pärit rahvakirjanik juhtis Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi

August Jakobsoni mälestusmärk Pärnus. Foto: Urmas Luik

Kõigepealt tuletagem meelde, mis üldse oli ülemnõukogu presiidium. Nõukogude Liidus valitsenud ainupartei ehk NLKP oli ülejäänud maailmale puru silma ajamiseks loonud butafoorsed töörahva saadikute nõukogud. Tipp oli ülemnõukogu, mis vormiliselt oli Eesti NSV kõrgeim seadusandlik võim. Ülemnõukogu liikmed käisid kaks korda aastas koos hääletamisel kätt tõstmas ehk hampelmanni mängimas Nende ülesanne oli kinnitada partei- ja täitevõimu vastu võetud otsused ja kiita heaks seaduste tekstid. Mingisuguseid vaidlusi ega arutelusid seaduste üle ei peetud.

Ülemnõukogu istungjärkude vahelisel ajal esindas seadusandlikku võimu selle presiidium, kuhu kuulusid esimees, tema kaks asetäitjat, sekretär ja kuni üheksa liiget. Presiidium kutsus kokku istungjärgud, tegi igapäevaseid muudatusi riigivõimuorganite struktuuris, haldusjaotuses ja juhtkoosseisus, tegeles ka näiteks armuandmise, autasustamisega.

Esimene selline ametimees Eestis oli Johannes Vares (1940–1946). Tema järel sai selle koha Eduard Päll, kirjanikunimega Hugo Angervaks (1947–1950). EK(b)P keskkomitee 8. pleenum otsustas vabastada ametist Pälli ja nüüd istus sellele toolile kolmas kirjanik August (dokumentides Augustin) Jakobson, kes sel pleenumil kritiseeris ägedalt Nikolai Karotamme.