N, 2.02.2023

Andrei Korobeinik: Inflatsioon kui valitsuse ebakompetentsuse maks

Andrei Korobeinik
, Keskerakonna juhatuse liige
Andrei Korobeinik: Inflatsioon kui valitsuse ebakompetentsuse maks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Andrei Korobeinik
Andrei Korobeinik Foto: Mailiis Ollino

Oma hiljutises Pärnu Postimehe artiklis kirjeldab rahandusminister Annely Akkermann Reformierakonna maksureformi plaani (vt “Maksuküüru kaotamine jätab rohkem palgaraha kätte”, PP 29.11), et tulumaksuvaba miinimum võiks kehtida kõigile, ka rikkamatele inimestele. Siis, nagu kirjutab Akkermann, jääb inimestele rohkem palgaraha kätte. Nii see muidugi on, aga vaid siis, kui räägime konkreetsetest inimestest.

Näiteks rahandusministri palk on 6207 eurot kuus, talle jääks kätte aasta arvestuses 1570 eurot senisest rohkem. Aga kui näiteks lasteaiatöötaja teenib miinimumpalga (654 eurot), siis tema võit on täpselt null. Tegelikult ta hoopis kaotab, kuna rahandusministri tarbimisse paisatud lisaraha kiirendab inflatsiooni ja vähendab sellega madalapalgaliste reaalset ostujõudu. Miinimumpalga eest saab siis lubada vähem toitu või riideid.

Ministri arvates aitab just selline kaval käik rekordilise inflatsiooniga võidelda: “Palkade ostujõu taastumist saab riik toetada, jättes töötajatele nende väljateenitud tasust kätte senisest rohkem. Eesti puhul on mõjusaim kaotada niinimetatud maksuküür ja kehtestada ühetaoline tulumaksuvaba summa kõigile.” Teisisõnu, kui riik võtab eelarvest 340 miljonit eurot aastas (selline on ettepaneku hind), jagab selle raha Eesti rikkamatele poegadele ja tütardele, kes hakkavad seda usinasti kulutama, siis inflatsioon kohe langeb.

Orwellliku topeltmõtlemisega mainib Akkermann samas artiklis, et “teisest pensionisambast välja makstud miljardid põhjustasid inflatsiooni”. Ehk ta saab justkui aru, et raha jagamine annab inflatsioonile hoogu, ja samal ajal usub, et Reformierakonna ootele pandud 340 miljonit aastas aitavad inflatsiooniga võidelda. Üleüldse, inflatsioonis on Akkermanni arvates süüdi kõik: Putin oma Ukraina sõjaga, Isamaa erakond enda pensionireformiga, Jüri Ratase valitsused. Ühesõnaga, kõik peale Reformierakonna.

Kui rikkamate inimeste toetamine raskel ajal on Reformierakonnale südameasjaks saanud, siis madala toimetulekuga ühiskonnaliikmetele pakutakse palju majandusliberaalsemat lähenemist.

Aastaga kallines Eestis toit 28 protsenti. Paar kuud tagasi tegi Keskerakond ettepaneku alandada toidu käibemaksu 20 protsendilt üheksani, et inflatsiooni pidurdada ja eeskätt väiksema sissetulekuga inimesi aidata. Sellele initsiatiivile vastas peaminister Kaja Kallas, et “toiduainete käibemaksu alandamine ei aita inimesi”. Ilmselt räägivad Kaja ja Annely samadest inimestest: valitsuse liikmed tõepoolest ei jaksa suuremat osa enda palgast toidule kulutada ja neid toidu käibemaksu vähendamine tõepoolest väga ei aita. Miinimumpalga saaja kulutab toidule aga poole oma rahast ja tema säästaks sellega viis protsenti sissetulekust.

Koroonakriisist väljus Eesti majandus heas vormis, energiakriisis oleme aga Euroopa Liidu punane latern.

Andrei Korobeinik

Enne kui süüdistada Jüri Ratast inflatsioonis, tasub mõelda väga lihtsa küsimuse peale: miks oli Eesti inflatsioon Euroopa Liidu keskmisest hoopis madalam, kui Keskerakond valitsuses oli? Sellepärast, et riik toetas ettevõtjaid, seda ka juhtudel, kui Reformierakond oli tuliselt vastu. Energiatoetuste arutelu suuresti lõhkuski eelmise koalitsiooni ja nüüd sai Reformierakond lõpuks oma tahtmise: suurtele Eesti tööandjatele on toetusi eraldatud ümmargused null eurot.

Koroonakriisist väljus Eesti majandus heas vormis, energiakriisis oleme aga ELi punane latern. Selles pole midagi üllatavat. Kui ettevõtjad jäävad toetustest ilma, kajastuvad kõrgemad energiakandjate hinnad paratamatult toodete ja teenuste müügihindades. Sellega kaasnev rekordiline inflatsioon on vaid suurema kriisi eelmäng. 

Ülejäänud ELi riigid toetavad kohalikke ärisid, Eesti tehased aga lähevad järjest kinni, kuna kallimat toodangut ei ole enam välismaal lihtne müüa. Suurte tööandjate kokkuvarisemine nõrgendab Eesti majandust, tõstab töötuse määra ja viib eelarvest sadu miljoneid eurosid inimeste toetusteks. Selmet aidata raskel ajal ettevõtjaid, hakkab Eesti riik ülal pidama kümneid tuhandeid töötuid.

Peale surmahoobi erasektorile külmutas Reformierakond riigi projekte. Prügikasti lendasid Haapsalu raudtee ja Tallinna haigla, maakondlikud jalgpallihallid ja Tallinna–Pärnu–Ikla maantee. Kinnisvarabuumi ajal on ehitajatel käed-jalad tööd täis, aga kätte jõudnud majanduslanguse ajal vaatavad ehitusfirmad ikka riigitellimuste poole. Praegu näevad nad valitsuses inimesi, kes tahavad inflatsiooniga võidelda, jagades raha rikkamatele, kriisis firmadele vastavad aga Venemaa ekspresidendi Medvedevi sõnadega: “Raha pole, kuid pidage vastu.”

Oma artiklis nimetab Annely Akkermann inflatsiooni sõjamaksuks. Kuid ärme unusta, et Eesti inflatsioon ületab ELi keskmise kaks korda. Kui see on “maks”, siis on sel maksul kaks osa. Ühe on põhjustanud Venemaa režiim, kes ründas Ukrainat ja alustas energiakandjate hindadega manipuleerimist juba mitu kuud enne sõda. Teise poole maksame aga Eesti valitsuse ebakompetentsuse eest. Konkurentsivõitluses oleme kaotanud teistele Euroopa riikidele palju aega ja iga järgmine kuu pidurdab meie majanduse arengut veel. Rumalad majanduspoliitilised otsused lähevad meile kõigile väga kalliks maksma.

Märksõnad
Tagasi üles