Eesti 200 liige Sulev Alajõe on üritanud kuidagigi vastanduda minu väidetele, mis puudutavad rohepööret, kuid on taas sama moodi nagu teisedki tema erakonnakaaslased laskunud emotsioonidesse, mitte faktidesse. (Vt Sulev Alajõe, “Pikk joru energiavalesid”, PP 08.12.) Tore on, kui keegi arendab väitlust ja proovib edendada faktipõhist lähenemist, kuid praegusel juhul pean ma siiski vastama tema täiesti absurdsetele seisukohtadele.
Vastulause ⟩ Jaak Madison: Rohepöörajate utoopilised unistused segatud valedega (1)
Esiteks väitis Alajõe järgmist: “Nii nagu Toompea ei saa ükskõikselt suhtuda ääremaade olukorda ja Euroopas jagub rikaste hoolt vaesematele riikidele, peab kliimakatastroofi ärahoidmiselgi olema keegi globaalne eestvedaja. Euroopa jaoks on eluliselt tähtis Aafrika ja Lähis-Ida elukeskkonna püsimine, vältimaks kliimapõgenike survet meie piiridele ja sotsiaalsüsteemile. Samuti on meie huvides hoida ära rannikualade üleujutusi Lääne-Eestis ja leevendada muude kliimasoojenemisest tingitud ekstreemsete loodusnähtuste mõju.”
Tore on unistada, kuid kas tõenäoliselt riigikogusse pürgija, kes on varemgi riigikogus olnud, usub tõsiselt, et Euroopas tehtavad maailma päästmise “pingutused” mõjutavad kliimat Aafrikas? Päriselt?
Minu jutu iva rahvakohtumistel just oligi see, et kuna Euroopa C02 heitmed moodustavad vaid kümnendiku maailmas, siis suure tõenäosusega me ei mõjuta Aafrikas teps mitte midagi. Kuid soovitan soojalt Alajõel hoopis mõtiskleda sellest, mida ma ka rahvakohtumisel rääkisin ning mida ta oma artiklis sõnagagi ei maini: kuidas mõjutab rohepööre tegelikult olukorda Aafrikas, arvestades asjaolu, et rohepöörde tegemiseks vajame massiliselt muldmetalle (eelkõige koobaltit, liitiumi) ja suur osa nendest varudest on just Aafrikas!