/nginx/o/2022/12/23/15043329t1h6daf.jpg)
“Nimetage asju, mille tootmise võiks hommepäev ära lõpetada ja midagi ei juhtuks!” – sääraselt kõlas päälinnas toimunud moodsal konverentsil üleskutse. Rohkearvulisest publikust hakkasid kõlama hüüded: “Plasti pakendatud pisikesed müslibatoonid!”, “Sigaretid!”, “Paberil ajalehed!”. Ütlen ausalt, viimane vastus nörritas mind. Haavumine oli seda sügavam, et vastuväiteid ei kõlanud, pigem kiideti takka.
Too olukord on mul kuklas tiksunud mitu kuud. Üks nondest hetkedest, mis jääb pähe ketrama, et oleksin ma ainult teisiti reageerinud, parema vastuse suutnud anda. Kuigi konverentsipublikule jäi ajalehtedest tagurliku ja ebavajaliku toote kuvand, tahan nüüd, enne uue aasta tulekut öelda välja oma arvamuse. Aimate ilmselt, et see on teistsugune.
Ajalehe peatoimetajana näen ja tegelikult ka kujundan seda, mil moel lehte tehakse. Tagurlik ei saa toimetuse kohta kinldasti öelda. Meid lihtsalt ei eksisteeriks enam, kui oleksime rongist maha jäänud. Üks põnev näide 2022. aasta uuendusest on tehisintellekti kasutamine. Artikleid robot ei kirjuta, kuid see aitab meid mitmeti. Koostab uudiskirju, muudab heli kirjalikuks tekstiks, manab illustratsioone. Sellegi aasta tähtsamate sündmuste ülevaate rikastamisel tegi tehismõistus oma osa. Head tulemust ei saa ilma inimese suunamise ja toimetamiseta, kuid see kiirendab tööd väga suurel määral.
Kuigi meie päises on ikka vana hea postipoiss, on ajaga kaasas käimine toimetuses möödapääsmatu. Julgen öelda välja sedagi, et seni kuni riigifirma hoiab tööl postiljone, jätkab paberleht ilmumist.
:format(webp)/nginx/o/2020/10/30/13445326t1ha8f2.jpg)