Elu teeb uperpalle ehk dissident Lagle Parekist saab siseminister

Lagle Parekile usaldati ministriportfell Mart Laari esimeses valitsuses. Foto: Meelis Lokk

Poliitika ja riigijuhtimine pole enam ammu ainult meeste pärusmaa. Juba 1905. aasta revolutsiooni ajal üritas tsaarivõimu kukutada näiteks Marta Lepp-Kirschbaum-Utuste. 120kohalises Eesti Asutavas Kogus (1919–1920) oli üheksa naist. Samuti kuulus naisi riigikogu koosseisudesse, aga tüvivabariigis riigiohje veel naiste kätte ei usaldatud.

Okupatsioonivalitsuses sai 1944. aasta mais esimeseks naisrahvakomissariks Olga Lauristin. Algul oli ta sotsiaalkindlustuse, hiljem kinematograafiaminister. Hoolimata kõlavatest loosungitest meeste ja naiste võrdsuse kohta ei lastud punavalitsuseski naisi niisama lihtsalt ümmarguse laua äärde. Ja kui lasti, siis pehmetesse ametitesse: sotsiaalkindlustuse minister oli Erna Visk, teenindusminister Meta Jangolenko (Vannas) ja haridusminister – kurb-kuulus Elsa Gretškina. Meie eksiilvalitsustes oli neljandas kooseisus minister Renate Kaasik ja viiendas koosseisus kohtuminister Aino Lepik von Wiren. Nõukogude ministril suurt taidlemisruumi ei olnud, tal tuli ellu viia partei suuniseid.