"Keel ja meel" Vanalinna koolis

Veste Roosaar
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vanalinna kooli keelepäeva esinejad.
Vanalinna kooli keelepäeva esinejad. Foto: Eve Hirvela

Pärnu Vanalinna põhikool tähistas täna emakeelepäeva, mille teema oli "Keel ja meel".
 

8.b klass rääkis keelest, 6.a klass tegi näitemängu "Koolikillud" ja tantsis Kajaka noorterühm, teavitas kooli emakeeleõpetaja Eve Hirvela, kes saatis ka oma mõttearenduse.

Eesti keel ja meel

19. sajandil oli eesti keel maakeeleks kutsutu. See keel ei tunnetanud veel oma ilu, voolas  kui rahulik ojake omaette. Seda keelt kõneldi madalates hurtsikutes. Mõisarahvas arvas, et luulekeeleks suitsutarede keel ei sobi.

Kristjan Jaak Petersonil oli usku oma keelesse. Tema leidis, et külmades põhjatuultes räsitud rahvas võib pillutada sõnu taevani üles ja lahutada meelt nii lauludes kui näitemängudes selle heliseva keelega. Petersoni värssides alustab laulja oma laulu ja metsadki on vait, kaljud jäävad kuulamaie.

Petersonilt pärineb tark mõte õpetada noortele enne ladina ja kreeka keele omandamist oma keele sõnu ja kombeid. Alles siis, kui eesti keelega sina peal ollakse, võiks ette võtta teiste maade keeltega tutvumise. Eks tänagi ole tark imetleda enne enda õite ilu ja siis uudistada, mis värvi on muru mujal Euroopas ja maailmas.

Meil on oma riik, eesti keel ja kultuur, meelelaad, traditsioonid. Käime targalt ümber sõnaga, toidame rahvuslikku meelt. Nii jääme püsima rahvusena 21. sajandi karmides elutormides. Sel moel ei kao me keel ja säilib rahvuslik meel.
 

Tagasi üles