Mari-Liis Lembitu arvamusartikkel (“Pärnu linnasüda: turistide teemapark või linna … süda?”, PP 08.03) tõstab esile selle, mis kodulinnas kinnisvara arendades kaua muret on teinud. Suure plaani või pallimängijate keeles “platsi nägemise” puudumine tekitab sinna, kus peaks tukslema linna süda, hoopis kaose, mis ennemini peletab pärnakat südalinnast eemale.
Tõnu Korts ⟩ Pärnu linnasüdant kummitab ajalooline võimalus: seekord läheb õigesti
Tegelikult peaks Pärnu linnasüda aga olema kutsuv ja sinna peaks olema mitte ainult mugav tulla, vaid seal peaks olema hea olla. See tähendab häid parkimisvõimalusi, multifunktsionaalseid hooneid, peamiselt aga avaraid jalakäijate päralt linnaväljakuid ning loomulikult avarat ja rohelist jõeäärset ala.
Minu etteheide pole omavalitsusele, vaid peeglisse vaatama peaksid kõik, ametnike kõrval ka arendajad ja elanikudki. Tartu südalinn on tartlaste tõmbe-, Pärnu südalinn aga pärnakate tõukekeskus ja minu arusaamist mööda algab põhjus sealt, et tartlased on olnud enda linnasüdame asjus valitsejate vastu nõudlikud.
Muutused paratamatud
Uue silla tulekuga ja juba valminud arendusprojektidega nihkub südalinna kese selgelt kontserdimaja juurest Aida tänavat pidi uue silla suunas. Ainuüksi pangakontorite kolimine sinnapoole on juba hea indikaator sellest, mis toimuma hakkab. Mari-Liis Lembitul on õigus: meil on veel võimalik muuta Pärnu linnasüda väärikaks ja külastajatele meeldejäävaks, kuid mis peamine, anda pärnakatele endile rohkem põhjust linnasüdames viibida. Suured muutused linnaruumis ja selle kasutuses tulevad uue sillaga nagunii, kuid seekord on meil harukordne võimalus teha kohe õigesti, selmet aastakümne–kahe pärast vigade parandust tehes käest lastut kahetseda.