Ants Jürna vaatab heldimusega jäädvustust sellest, kuidas nad mullu hiliskevadel 70. pulma-aastapäeval abikaasa Veeraga suudlesid. “Kui ilus naine mul oli …” tõdeb ta, soe pilk fotol.
“Kui ilus naine mul oli” ehk Lugu igavesest armastusest
On kalendritalve viimane laupäev. Ilm on aastaajale iseloomulikult sombune. Puhub kõle tuul. Keskkonnaagentuur on andnud kogu Eestile õhtuks tormihoiatuse. Sel ajal kui Pärnu Postimehe fotograaf Mailiis Ollino üle männihõngulise õue Tammiste hooldekodusse Antsu juurde sammub, ilmub aga järsku paksu hämu tagant nähtavale helge kevadpäike, otsekui tervituseks.
Mailiis on võtnud endaga ühes pildi Antsust ja Veerast, mis jaanuaris olemuse kategoorias läinud aasta pressifoto nominatsiooni pälvis ja mida pressifoto aastanäituselgi näha saab. Ta lasi selle ülesvõtte spetsiaalselt Antsu jaoks fotostuudios välja printida ja ära raamida.
Mailiis teatab, et Ants läks koos oma abikaasaga Eesti inimestele väga südamesse. Ja oletab, et kindlasti olid nad paljudele väga suur eeskuju. Ants vaid muheleb seepeale.
Mailiis ei tulnud Antsu juurde lehelugu tegema, vaid üksnes kingitust üle andma. Foto sellest, kuidas südamlik eakas mees hoiab süles eestimaalastele hinge pugenud “Abistatud suudlust”, on liigutanud omakorda paljusid, kellel on olnud võimalus seda jäädvustust näha. Nii suurt armastust ja südamesoojust ei saa luku ja riivi taga hoida. Seda lausa peab teistegagi jagama.
Antsule meeldib see pilt. Kuidas see saakski teisiti olla? Sellel on ju talletatud tema lähedane hetk oma elu armastusega.
Ants on väga heas tujus. Kõik, kes teda tunnevad, ütlevad, et ta ongi selline. See on tal loomuses, viriseda ta ei oskagi. Küll on ta lähedaste jutu järgi vahel põikpäine.
Antsul on parasjagu külas sugulane Tiia. Ta vestleb külalistega pikalt. Ta meenutab, kui ilus elu tal Veeraga oli. Ta kandis naist kõik need pikad aastad kätel, päris lõpuni välja. Isegi siis, kui ta oli ise juba voodisse või ratastooli aheldatud. Ants väga hoidis Veerat.
Sugulased vahel meenutavad, et tädi Veera sai elada lausa unistuste elu, sest Ants oli nii hooliv ja hoolitsev. Tiiale meenub ammune külaskäik Antsu ja Veera juurde. Veera oli veel voodis, aga laud oli juba kaetud. Onu Ants oli teinud kõik söögid. Lauda peremees veel ei istunud, sest koos peab ju sööma.
Kõik aia- ja majapidamistööd tegi kodus Ants. Kui Veera tahtis, siis ta vahel rohis ja tegi väiksemaid aiatöid. Aga nad olid alati koos. Nad ei osanud teisiti. Nad olid nii kokku kasvanud.
“Me oleme igal pool koos,” sõnas mullu mai viimasel päeval pulma-aastapäeva peol Veeragi. Nad käisid noorena tantsimas ja võtsid osa kõigist kultuurimaja üritustest. Hiljem sõitsid nad palju autoga ringi.
Ants väga igatseb Veerat, aga tõdeb, et ilmselt on naisel nüüd kergem. Ta teadvustab, et Veeral oli halva tervise tõttu väga raske.
Antsu lähedased ootavad kevadet. Siis saavad nad esivanema ratastooliga õue päikese kätte viia. Praegu on Ants tubane.
Mailiis uurib Antsult, kas talle võiks toakaaslane tulla. Ants mõtleb veidi ja muheleb siis, et võiks ju küll, seltsis segasem.
Mailiis ja Tiia panevad enne lahkumist päratu foto Veera voodi peale, nii et Ants saaks seda vaadata alati, kui soovib. Pilt on päris suur, 62 x 53 sentimeetrit, öökapile ei saa seda panna. Aknalaual hakkaks see valgust varjama. “Küll me midagi välja mõtleme,” lausub hooldekodu töötaja, kes parasjagu Antsu tuppa satub.
Pärnu ainsas kultuurimajas tutvunud Veera ja Ants abiellusid 1952. aastal mai viimasel päeval toonases Pärnu perekonnaseisubüroos. Veera oli siis 22aastane ja Ants 21.