Kuigi viimase aja jutud on väga mitmesugustel teemadel, küsib helistaja lõpuks ikka paberlehe ilmumiskordade ajutise vähendamise kohta. Mis päevadel leht täpselt ilmub, millal taas vanaviisi hakkab ja miks muutus tehti?
Lähiminevikus oleme saanud õppetunni, et lehes peab korra nädalas ilmuma telekava ja iga kord loetelu maakonnas toimuvatest kultuurisündmustest. Postkastist (sellest päris kastist, mitte elektroonilisest) leidsin kena käekirjaga kirjutatud kiituse, kui avaldasime lehes tavalisest suuremate ruutudega ristsõna.
Korrakaitsjad, päästjad on väljendanud tänu, et paberlehed ikka igasse Eestimaa nurka jõuavad, sest leidub majapidamisi, kus seesama postiljoni toodud paberleht on inimeste ainuke side maailmaga ning riigile ja turvalisuse eest vastutajaile ainus võimalus neile infot edastada.
Miks ma seda pilti maalin? Sest tundub, et kena päevituse ja moodsa pintsakuga otsustajad Toompeal ei tea taolisest elust mitte midagi. Nad skrollivad oma nutitelefonides ja neile näib, et meediat, sealhulgas ajakirjandust, on liigagi palju. Neile näib, et uudised igast ilmanurgast on alati kättesaadavad. Ilmselt saab töökuludesse kanda kõik tellimustasud ja pealinna kohal levib aukudeta nett.
Viimane kujutluspilt aitab mul endal natukenegi seedida valitsuse vaikselt küpsenud plaani tõsta ajakirjandusväljaannete käibemaksu. Kes ei tea, ei oska ka arvestada. Mul on imepisike lootus – lõplikku haamrikolksu pole ju veel kõlanud –, et ehk maetakse see mõte maha. Ehk jõuab rahvalt mandaadi saanud poliitikutele kohale, keda see maksutõus päriselt puudutab.