Heiko Leesment ⟩ Autostumine ja parkimine on nurjatu probleem

Heiko Leesment leiab, et Pärnu parkimise ümberkorraldamise eelnõu seletuskirja lugedes jääb arusaamatuks, kuidas see muudatus pärnakate elu sisuliselt paremaks muudab. Foto: Urmas Luik

Pärnu linnavolikogus arutelu all olev tasulise parkimise põhimõtete ümberkorraldamise eelnõu on märk valitsemisest, mille suhtes peaks avalikkus olema kriitiline ja tähelepanelik.

Berkley ülikooli teadlased Rittel ja Webber kirjeldasid täpselt poole sajandi eest (1973) ilmunud artiklis nurjatu probleemi määratlust ja võimalusi sellega toimetulekuks. Ilma liigselt detailidesse laskumata, koosneb maailm nende selgitusest lähtudes kolme tüüpi probleemidest. Esiteks on olemas lihtsad probleemid: need on sellised, mille lahendamiseks ei pea tegema suurt pingutust. Näiteks, kui sul on toas külm, paned akna kinni või keerad kütet peale. Bürokraatide jaoks on sääraste probleemide lahendamine käkitegu ja inimeste tegevuse suunamine lihtne.

Teiseks eksisteerivad komplekssed probleemid, mille puhul on juba vaja eri pooltel kokku leppida, mis probleem on ja kuidas seda saaks lahendada. Bürokraatidel tekib siin tavaliselt pingutusest higimull otsaette, sest see eeldab kalendrisse koosolekuks aja leidmist ja läbirääkimisi koos argumenteerimise ja otsuste langetamisega.

Esimest kaht tüüpi kokku võttes on hädavajalik teada, et nii lihtsaid kui ka kompleksseid probleeme eristab kolmandast tüübist see, et neid mõlemaid on võimalik lahendada. Kusjuures lahendus tähendab seda, et olukord muutub mõõdetavalt soovitud suunas. Muutuse mõõdetavus on võimalik vaid siis, kui meil on fikseeritud probleemse olukorra hetkeseis, paika pandud võtmeindikaatorid, mõõtemetoodika jne. See on hädavajalik eeltingimus, et mõista, kas oleme päriselt midagi paremaks teinud või mitte. Kui tahta midagi päriselt parandada, peab ju olema ka võimalus faktiliselt teada saada, kas olukord üleüldse paraneks ja kuidas paranemist saaks objektiivselt mõõta.