Seepeale muutusid aastavahetused põrguks. Kuts, isegi korteris, puges õues pauku kuuldes peitu. Peamine, et oleks kitsas, peamine, et kusagil säiluks turvatunne. Ja küll me kaasaga võimlesime, säästmaks pereliikme närve. Päädis asi lõpuks selli maale vanaema juurde saatmisega, kus vähem puberteeti ja vähem detsembri- ja jaanuarikuist paugutamissõda, mida üks Eesti ettevõte kuuldavasti juba telefonitsi kundedele pähe määrib.
Too sõber on nüüd juba vikerkaare taga ja uus vahib mind parasjagu diivanilt. Ei, tegelikult on lihtne väita, et koerad kardavad pauku ja igasugune aastavahetuse ilutulestik tuleb ära keelata. Koputada inimeste südametunnistusele, et nad järjekordset ringi ümber päikese ei tähistaks. Raskem on probleemi süüvida ja kindlustada juba ette ennast ebameeldivuste eest.