Repliik ⟩ Kas koerapidamine seisneb ainult kaunites fotodes?

Repliigi autor leiab, koeraomanikena oleme eelkõige vastutavad oma sõprade heaolu eest, mille hulka kuulub ka koolitus ja treening eri hirmude suhtes. Foto: Elmo Riig

Kunagi ammu sain kamraadilt päästetud ja raske iseloomuga koera. Lõpuks saime sõbraks, kuigi meelehärmi (loe: armukadedust) tekitas pisut seik, et lemmikuks pidas too elukas minu asemel mu kaasat. Elu oli meil lill hetkeni, kui üks puberteedist tola viskas enne aastavahetust petardi koerale peaaegu nina ette ja pani oma lollusest rõõmu tundes punuma.

Seepeale muutusid aastavahetused põrguks. Kuts, isegi korteris, puges õues pauku kuuldes peitu. Peamine, et oleks kitsas, peamine, et kusagil säiluks turvatunne. Ja küll me kaasaga võimlesime, säästmaks pereliikme närve. Päädis asi lõpuks selli maale vanaema juurde saatmisega, kus vähem puberteeti ja vähem detsembri- ja jaanuarikuist paugutamissõda, mida üks Eesti ettevõte kuuldavasti juba telefonitsi kundedele pähe määrib.

Too sõber on nüüd juba vikerkaare taga ja uus vahib mind parasjagu diivanilt. Ei, tegelikult on lihtne väita, et koerad kardavad pauku ja igasugune aastavahetuse ilutulestik tuleb ära keelata. Koputada inimeste südametunnistusele, et nad järjekordset ringi ümber päikese ei tähistaks. Raskem on probleemi süüvida ja kindlustada juba ette ennast ebameeldivuste eest.