Lugeja kiri ⟩ Osas linnabussides tasub olla ettevaatlik

Eakas pärnaks kirjeldab, kuidas ta Pärnu linnabussis õnnetult kukkus. Foto: Urmas Luik

Mind ajendas kirjutama teie lehes ilmunud lugeja kiri

“Libedaga kukkunud pensionär tänab abistajaid: Te olite kui inglid!”

.

Mina ei kukkunud libedaga, vaid Pärnu linnaliinibussis nr 16, mis tuleb Mai tänavalt ja lõpetab Vana-Saugas. Tulin Alevi kalmistult, tegin seejärel sisseoste Maximas ja läksin Mai tänava bussipeatusesse, et sõita nr 10 bussiga Jannseni tänavale. Vahetult enne tuli aga veel üks buss. Jõudsin lugeda, et sõidab Vana-Saugasse, ja mõistsin, et saan sellega Jannseni tänava Rimi peatusse ja sealt jalgsi koju.

Minu ees oli just avanenud bussi tagumine uks ja astusin bussi ettevaatlikult, et astmetel ei komistaks. Seal leidsin ennast nagu mingist tumedate seintega kandilise kujuga “kamorkast”. “Ülakorrusele” läks kolme astmega trepp (osal linnabussidel asuvad bussi tagaosas istmed põrandapinnast tunduvalt kõrgemal, toim), astusin sealt kärmelt üles, paremal oli mingi varda otsas validaator (vist nimetatakse seda nii), tõstsin sõidukaardi selle vastu, aga ekraanile ei jõudnud veel tulukesi tullagi, kui juba järgmisel hetkel lendasin sealt kõrgendikult alla bussi metalsele põrandale. Otse välisukse alla, kust ma just enne olin bussi astunud.

Ma ei suutnud end liigutada, jalad olid kägaras keha all. Hüüdsin siis sealt alt, et palun aidake. Õnneks tuligi sealt istmetelt trepist alla üks meesterahvas (palju tänu talle abivalmiduse eest) ja küsis, kas ma saan tõusta. Ta võttis mul kaenla alt kinni ja aitas üles istmele, mis on seljaga sõidusuunas ja otse selle piletivarda kõrval.

Kui ma oma Jannseni tänava majja koju jõudsin, oli keha tuim, ühesõnaga šokiseisundis. Suur, lausa meeletu valu algas paarkümmend tundi hiljem. Kõik kohad valutasid, kätt ei saanud kuigi kõrgele tõsta, alaselg läks tumelillaks, hiljem pruuniks ja kollaseks ja siniseks – tõeline värvide palett. Normaalne nahavärv taastus kuu möödudes ja siis ka valu vähenes.

Püüdsin minna EMOsse, kus pandi mind ootejärjekorda. Ootasin seal neli tundi ja olukord tundus lootusetu, inimesi tuli aina juurde, ka väikeste lastega. Tulin sealt abi saamata õhtul kella poole kaheksa ajal ära. Õnneks tuli kohe buss ja sain Tallinna maanteele.

Nii ma siis ravisingi end tablettide ja kompressidega, tuleb ju eluga edasi minna. Kahju ainult, et vanainimene peab ilma ühegi enese süüta nii palju kannatama, lihtsalt sellepärast, et astus õhtuhämaruses valesse bussi valest uksest.

Liiklussaadetes räägitakse tihti, kuidas inimesed kukuvad bussides ja trammides järsu pidurdamise tõttu ja viiakse kiirabiga arstide hoole alla.

PS. Kirjutasin 22. novembril, kui parem käsi juba sulepead hoidis, sellest ka Pärnumaa ühistranspordikeskusele ja jäin nende seisukohta ootama. Kuu möödudes ei kippu ega kõppu. Lõpuks 4. jaanuaril 2024, kui leidsin Pärnu lehest “tähtsate telefonide” seast bussiinfo numbri 17 018 ja küsisin, mis seisukoha nad on võtnud, leiti mu kiri isegi üles ja lubati vastata. Vanemlogistiku kirja ma tõesti 11. jaanuaril sain. Sain teada sedagi, et kogu vabariiki on toodud saastekvootide rahastuse toetusel 100 sellist bussi. Nii et, inimesed, olge ettevaatlikud!

H. Roospõld, eakas pärnakas