Küllo Arjakas ⟩ 36aastane Päts: "Minu elu jaanipäev on möödas"

Konstantin Päts (tagareas vasakult esimene) koos abikaasa Helma (esireas vasakult esimene) poegade Leo ja Viktoriga, ema Olga ja vendade Nikolai, Voldemari ja Peetriga. Tõenäoliselt aastal 1909. Foto: Fotis

Tallinna linnapea abi ja linnanõunik, praeguse arusaama kohaselt abilinnapea Konstantin Päts põgenes Eestist 1905. aasta lõpus poliitilise jälituse kartusel. Sel teekonnal peatus ta lühikest aega Pärnus. Päts elas poliitilise pagulasena mõnda aega Šveitsis ja järgnevalt pikemalt Soomes.

36aastane Konstantin Päts oli jaanipäevast 1910 Peterburis Krestõ vangla üksikkongis, kandmas aastast vanglakaristust, sest tema toimetatud ajaleht Teataja avaldas 1905. aastal refereeringuna kaks tööliste nõukogu revolutsioonilist üleskutset. Augustis 1910 suri tema 31aastane abikaasa Helma Šveitsis Davosi mägisanatooriumis kopsutuberkuloosi. Sugulased ja sõbrad tõid ta põrmu Tallinna, kus matusetseremoonia toimus 6. septembril Kaarli kirikus. Helma maeti Kaarli kiriku vanale kalmistule (praegu Siselinna kalmistu). Konstantin Päts sai küll loa võtta osa matusetalitusest, ent püssimeeste saatel, mida ta pidas alandavaks, ja loobus. Olgu lisatud: nende abielu sõlmiti Pärnus 3. juunil 1902 Katariina kirikus.

Sügisel 1910 oli Konstantin Päts igati pessimistlikus meeleolus. Ta kirjutab oma õele: "Elu esimene pool on möödas, ja kui ta lased enese vaimusilma eest mööda minna, siis ei jää palju üle, mille üle rõõmustada. Vaevalt kolm aastat kestiski meie perekondline elu, siis hakkas mustlase elu peale: üks siin, teine seal. Ja nii pillati viimaste aastate jooksul tuhandeid perekondasid! Mina ei nõua tulevikus omale isiklikult elult mitte palju, ainult niipalju, et vanul päevil hädasse ei jää, ja lapsed saan haritud inimesteks kasvatada."