Mõtted loomavaguni uksel, mille veoseks olid 75 aastat tagasi inimesed

Küüditamisel kasutati sellist vagunit, mille uksel arutlevad Jõõpre kooli lõpuklassi õpilased (vasakult) Kadri Rand, Lisandra Rits, Kajar Lembit ja Keili Rand. Foto: Urmas Luik

Märtsitaevast katab hall pilveloor, kui lükkame Eesti muuseumraudtee Lavassaare muuseumis lahti rahvasuus loomavaguni külgukse ja räägime 25. märtsist, eestlaste ajaloolist mälu raputavast kuupäevast. Punavõimu salavõrku pidi jääma Balti riikides 100 000 inimest, koodnimega operatsioon «Priboi» («Murdlaine») kestis 1949. aastal 25.–28. märtsini. Seejärel hakkasid ešelonid liikuma Venemaa kaugemate kraide poole. Neid, kes selle sundteekonna üle elasid, viib aeg endaga. Kuidas mõtestab noor põlvkond inimsusvastast aegumatut kuritegu, arutleme omaaegsega sarnases küüditamisvagunis.

Jutukaaslased on Jõõpre kooli 9. klassi õpilased Lisandra Rits, Kajar Lembit ning kaksikõed Keili ja Kadri Rand. Sõna sekka ütleb kooli direktor ja ajalooõpetaja Mati Sutt.

Lisandra on loovtööna kirja pannud vanaema Linda Ritsi (Sarapuu) meenutused, mis tal on kaasas.

«Taluinimesed põgenesid küüditamise eest alguses metsa varju, aga siis toodi taludest rahvas Lavassaarde kokku, minu vanaema oli kümneaastane, Siberist tagasi tulles oli ta 16 täis,» vahendab neiu talle räägitut. «Vanaemaga koos viidi teised pereliikmed: tema vend Kalju, nende ema Salme ja tema isa Tõnis, Siberis olid olud väga kehvad, nad liikusid ühest kodust teise, elasid kõigiga koos, neil oli üks magamistuba, kus oli ahi ja sellel sai süüa teha.»

Irkutski oblastisse Bohhani rajooni Reinu talust küüditatud pere vabanes 24. detsembril 1956.

«Jõõpre kandist küüditati väga palju inimesi ja kui Lisandra tegi vanaema meenutustest ettekande, kuulasid õpilased teda täisvaikuses,» mainib Sutt. «Olen selle vanaemaga rääkinud, neil oli heal järjel ja korralik talu, siitkandi teistega võrreldes suurem ja ilmselt see oli ka põhjus, miks see pere Siberisse viidi.»