KAJAB ⟩ Aitäh paberkirjade eest!

Kiri härra Jürilt. Foto: Urmas Luik

Nädala eest tehtud üleskutse aeglustada tempot ja võtta taas ette paberil kirjade kirjutamine, tõi väga vahva üllatuse.

Kirjatuvi lendas toimetusest läbi ja tõi ümbrikus, paberil reaktsioonid sellele üleskutsele. Noist läkitustest oli palju rõõmu. Lugesin huviga, mida kirjutajad endast ja oma elust pajatavad, miks neile kirju kirjutada meeldib ja millal nad ise viimati paberkirja said. Kui, siis potsatab tänapäeval postkasti jõulu- või sünnipäevakaart. Pikemaid kirju pole ammu laekunud.

Enne sellenädalasi paberil ridu sain mina viimati kirja vanaemalt. Sellest on aastaid möödas. Nüüd on armas mamma juba mitu aastat puulatvades sosistava tuulena minu üle valvanud. Tegin ise mammale kirjutamisega algust. Olin elanud juba üle kümne aasta omapäi pealinnas, kui mul järsku tuli tohutu igatsus tema tehtud kapsasupi järele. Samuti olin täiesti käpardlik pannkoogiküpsetaja. Mamma tehtud ülepannikoogid on aga meeles imelistena. Pehmed, kollased, õunamoosiga parimad. Saatsin vanaemale kirja, paludes temalt ta firmaroogade retsepte. See vastuskiri mammalt oligi viimane, mis mulle saadetud. Kipun arvama, et ka viimane, mille mamma oma elus kirjutas.

Huvitav on vaadata, kuidas kirjutaja tähesilmused ümbrikul ja kirjas looklevad, mõtete edenedes muutuvad. Kuidas read on alguses sirged, tähed püüdlikult joonistatud, tekst voolab veatult. Eks iga asi elus alga nii – suure energia, keskendumisega. Protsessi jooksul aga väsime, komistame, tuleb teha mahakriipsutusi, parandusi. Ja ühel hetkel panna punkt. Kõik paberiääred võib üha tihedamas ja väiksemas kirjas täis kribada, aga punktist pole pääsu.

Enamasti saan oma ametis e-kirju ja niisama neid keegi saatma ei vaevu. Ajendiks ikka soov, nõudmine, kriitika, harvem kiitus. Need laekunud read aga ei kandnud endas ühtegi nõudmist. Need olid sündinud kirjutamismõnu enda pärast. Ma olen nii tänulik!

Aitäh oma mõtteid jagamast, aitäh kirjutamast!