KÜÜDITATU LUGU ⟩ Pärnu advokaadi tütar kaotas Siberile jala

"Arstid otsisid põhjust, miks mul vasak jalg häda teeb, ja tuli jutuks, et olen lapsena Siberisse saadetud ja külman'd," räägib Ingrid Sõber oma Pärnu kodus. Foto: Urmas Luik

Pärnu kolledži naabruses liftiga majas avab Ingrid Sõber koduukse, istudes oma sõiduvahendis, ratastoolis. Sellega liigub ta ajast, mil tohtrid jätsid naise ravile allumatu vasaku alajäsemeta. Põhjuse algus ulatus laupäeva, 14. juuni 1941 varahommikusse, kui Pärnus tuntud vandeadvokaadi Eugen Villmanni korteriuksele praeguse Rüütli ja Nikolai tänava nurgal ootamatult klopiti. Pereisa, tema abikaasa Johanna Emilie ning tütred, 14aastane Maja ja kümneaastane Ingrid, seisid silmitsi erariides meestega, kuulasid otsust ja segaduses ema pakkis asju voodilinasse.

Vabadussõjas paremast käest haavata saanud hilisem riigikogu liige arvas, et nad lähevad mahalaskmisele. Advokaadina teadis ta ilmselt paljudest rohkem, mida baaside leping ja punapööre Eesti Vabariigile oli kaasa toonud. Aga ta ei teadnud, et kuu aega tagasi, 14. mail oli Nõukogude Liidu juhtkond koostanud ülisalajase määruse, mille alusel kuulus Balti riikidest väljasaatmisele 40 000 inimest, ega sedagi, et kohaliku eliidi kõrvaldamise eesmärgiga arreteeriti ja küüditati üle 30 tema ametivenna. Kommunistide genotsiidikuritegu teab ajalugu juuniküüditamisena.

"Ema pani meid suvele kohaselt kleitidesse, valged sokid ja lakk-kingad jalga, aga toas olnud üks meestest, eestlane, läks temast hästi lähedalt mööda ja sosistas, et võtku proua lastele sooje riideid kaasa, seal on külm … Tänu talle haaras ema kapist meie villased talvemantlid."