Kuuekordne Eesti meister Heleri Saar usub noortesse

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: PP

Mullu ja tunamullu Eesti jalgpallimeistrivõistlustel kulla võitnud Pärnu naiskonna keskkaitsja Heleri Saar loodab, et täna algaval uuel hooajal suudavad pärnulannad taas kodupublikule rõõmu valmistada.

“Ees ootab pikk ja raske hooaeg ning favoriidirolli kanda pole lihtne,” kõneles Pärnu jalgpalliklubi ja Eesti koondise kaitsja Heleri Saar Pärnu Postimehele. “Meie olukorra teeb keeruliseks see, et pool mängijaist elab ning treenib Tallinnas. Kuigi mõned võtmemängijad on naiskonnast lahkunud, ei tohiks meie võiduvõimalused eelmise aastaga võrreldes halvemad olla. Usun ja loodan, et usinasti treenivad noorema põlvkonna plikad suudavad taset hoida.”

Kui palju Eesti meistrivõistluste medaleid teie auhinnakapis ripub?

Lugesin kokku, et alates 1996. aastast olen meie naiskonnaga tulnud kuuel korral Eesti meistriks, hõbemedaleid on kaheksa ja pronkse kaks. Mulle on eriti teravalt mällu sööbinud 2003. aasta sügisel toimunud meistriliiga otsustav mäng meie kauaaegse põhikonkurendi Levadiaga Maardu staadionil.

Kulla võitmiseks piisas meile viigist, kuid jäime üpris kiiresti 0:2 taha. Lõpuks õnnestus meil vahet vähendada ühe väravani ja teisel lisaminutil suutsime mängu viigistada.

Olete Eesti koondise särgis mänginud 63 korda. Kui vanalt teid esimest korda koondisse kutsuti?

Olin 17aastane, kui pääsesin esimest korda Eestit esindama. Selleks ajaks olin kuus aastat jalgpalli mänginud. Eesti koondises olen mänginud põhiliselt kaitses, kuid mõnikord tuli teisedki rollid omaks võtta.

Meie naiskond sündis 1990. aastal Vana-Pärnu karjamaal, kus hakkasime ümbruskonna tüdrukute ja klassiõdedega isa (Jüri Saar, J. K.) juhendamisel vutti mängima.

Meie praeguses koosseisus on sellest seltskonnast järele jäänud veel Varje Tugim ja väravavaht Elis Meetua.

Mille poolest just see pallimäng hakkas teid võluma?

 Käisin kergejõustikutrennis ja proovisin pisut tennist mängida, kuid õnneks jäin ikkagi jalgpalli juurde pidama.

Tüdrukutega, kellega me Vana-Pärnus hakkasime harjutama, tekkis kohe hea klapp ja nii on see senini kestnud.

Meie peres on ema ainuke, kes pole jalgpalliga seotud. Paps on Pärnu jalgpalliklubi treener, vend Eiko FIFA litsentsiga kohtunik ja õde Teele aitab papsil nooremaid võistkondi treenida.

Elukaaslane ja poja isa Risto oli aastaid kohtunik, praegu mängib ta oma lõbuks Eesti meistrivõistluste neljandas liigas ning juhendab meie naiskonna Tallinnas elavaid mängijaid.

Kui pikalt tuli teil seoses poeg Ricardo sünniga jalgpallist eemal olla?

Kokku ei saanud ma mängida ligi kümme kuud. Pärast sünnitust oleksin saanud kiiremini mängu tulla, aga paus muutus pikemaks seoses jalaluu murruga.

Ricardo on kaheaastane energiapomm, ta võib hommikust õhtuni palli taga ajada, muud mänguasjad teda ei huvita. Mul ja Ristol poleks midagi selle vastu, kui pojast hea jalgpallur saaks.

Mida olete tänu jalgpallile saanud ja millest ilma jäänud?

Saanud olen ikka väga palju ja loobunud pole millestki olulisest. Olen käinud paljudes maades ja kohtunud huvitavate inimestega, nautinud võidurõõmu ja tundnud kaotusvalu. Kõik need läbielamised ja ühised koosviibimised ongi minu elu.

Minult on küsitud, miks tahetakse mujalt linnadest tulla just Pärnu naiskonda mängima ja milles peitub treener Jüri Saare fenomen. Arvan, et meie võistkonna mõnus sisekliima on üks peamisi põhjusi.

Kas peale pereelu ja jalgpalli jagub teil aega muudeks harrastusteks?

Ei jagu, sest neljal päeval nädalas on mul nii klubi kui Eestinaiskonnaga trennid ja nädalavahetustel meistriliiga mängud. Need paar vaba päeva ma lihtsalt naudin oma perega olemist.

Jalgpalli maailma- ja Euroopa meistrivõistluste mänge vaatan telekast huviga.

Naismängijate seas mul erilist lemmikut ei ole, kuid meestest meeldib enim Frank Lampard.

Kunagi hoidsin hoolega pöialt Portugali meeskonnale, aga viimasel ajal naudin rohkem meisterlikke sooritusi ja kindlat soosikut pole.

Millal Eesti naiste jalgpallikoondis võiks pääseda MMi finaalturniirile?

Oi, oi, selleks, et nii kaugele jõuda, kulub ikka veel väga palju aega. Ütleksin nii, et ükskord me sinna siiski jõuame.

 

CV

* Sündinud 16. novembril 1979 Pärnus.

* Lõpetanud Pärnu Ülejõe gümnaasiumi ja Pärnumaa kutsehariduskeskuse.

* Jalgpallitreeninguid alustas isa Jüri Saare juhendamisel 1990. aastal.

* Kuuekordne Eesti meister, Eesti koondises mänginud 63 korda.

Tagasi üles