Kunstnikust treener ütles ära välismaa pakkumistele ja jäi truuks Pärnu võrkpallile

Toomas Jasmin. Foto: Urmas Luik

2024. aasta 15. aprill. Pärnu võrkpalliklubi seljatab Eesti meistrivõistluste pronksiseerias Tartu ja meeskonna peatreener Toomas Jasmin saab oma kaheaastase teekonna lõpuks kaela esimese medali. Pallurid tõstavad 40aastase juhendaja pärast lõpuvilet õlgadele ja Jasmin saab käed võidukalt taeva poole lüüa – kui ilus lõpp!

Kõik! Aitab sellest vollevärgist, tunnistas treener päev hiljem. Vähemalt mõneks ajaks. Tohoh! Mis siis edasi?

“Praegu ei tea üldse, olen kõikidele tööpakkumistele avatud. Kindlasti maalin edasi, aga hea meelega kohe saali tagasi ei torma,” rääkis loots kevadel. “Eks treeneriamet jää alati tagataskusse, tulevikuks. Juhul kui keegi ei taha Tommi tööle võtta, midagi muud tegema, siis … kas ma pean tõesti sügisel ikkagi uuesti saali tagasi minema?”

Pool aastat hiljem tuleb tõdeda: jah, pead!

Ehkki vahepeal tehti Jasminile hulga pakkumisi, ka muudest valdkondadest, on ta endiselt suvepealinnas ja jagab tänini võrkpalliteadmisi, sedapuhku Pärnu spordikooli noortele ja linna esindusnaiskonnale, kes vahetas mulluse kõrgliigakoha aste madalama vastu.

Välismaale treeneriks? Elektrikuks?

Jasmini tänavune suvi oli teistmoodi, eriline. Ta sai teist korda isaks ja see pühkis Saaremaalt pärit, ent 2000. aastal Pärnusse tulnud ja siit armastuse leidnud treeneri mõtteist võrkpalli täielikult.

“Tõmbasin selle pistiku täiega välja: viis kuud ei mõelnudki võrkpallist. Ei näinud uneski!” tunnistas ta nüüd. “Juunis tuli perelisa, sündis poeg ja kogu suvi käiski lapse ümber. Kusjuures ma ei jõudnud maalidagi! Ei leidnud sihukest aega, aga nüüd [maalin] vaikselt jälle.”