Kunstnikust treener ütles ära välismaa pakkumistele ja jäi truuks Pärnu võrkpallile

Toomas Jasmin. Foto: Urmas Luik

2024. aasta 15. aprill. Pärnu võrkpalliklubi seljatab Eesti meistrivõistluste pronksiseerias Tartu ja meeskonna peatreener Toomas Jasmin saab oma kaheaastase teekonna lõpuks kaela esimese medali. Pallurid tõstavad 40aastase juhendaja pärast lõpuvilet õlgadele ja Jasmin saab käed võidukalt taeva poole lüüa – milline ilus lõpp!

Kõik! Aitab sellest vollevärgist, tunnistas treener päev hiljem. Vähemalt mõneks ajaks. Tohoh! Mis siis edasi?

“Praegu ei tea üldse, olen kõikidele tööpakkumistele avatud. Kindlasti maalin edasi, aga hea meelega kohe saali tagasi ei torma,” rääkis loots kevadel. “Eks treeneriamet jää alati tagataskusse, tulevikuks. Juhul kui keegi ei taha Tommi tööle võtta, midagi muud tegema, siis … kas ma pean tõesti sügisel ikkagi uuesti saali tagasi minema?”

Pool aastat hiljem tuleb tõdeda: jah, pead!

Ehkki vahepeal tekkis Jasminil hulga tööpakkumisi, ka teistest valdkondadest, on ta endiselt suvepealinnas ja jagab endiselt võrkpalliteadmisi – sedapuhku Pärnu spordikooli noortele ja linna esindusnaiskonnale, kes vahetas mulluse kõrgliigakoha aste madalama vastu.

Välismaale treeneriks? Elektrikuks?

Jasmini tänavune suvi oli teistmoodi, eriline. Ta sai teist korda isaks ja tänu sellele pühiti Saaremaalt pärit, ent 2000. aastal Pärnusse tulnud ja siit armastuse leidnud treeneri mõtteist võrkpall täielikult.

“Tõmbasin selle pistiku ikka täiega välja – viis kuud ei mõelnudki võrkpallist. Ei näinud unestki!” tunnistas ta nüüd. “Juunis tuli perelisa, sündis väike poeg ja kogu suvi käiski lapse ümber. Kusjuures, ma ei jõudnud maalidagi! Ei leidnud siukest aegagi, aga nüüd [maalin] vaikselt jälle.”