Triin Mäger ⟩ Hundipilguga poiste käänuline teekond

Noorte heaoluspetsialist Pärnu noortegarantii tugisüsteemis Triin Mäger. Foto: Joanne-Mai Vlassov

Mulle on üks liigutavamaid kogemusi siin elus see, kui saan olla tunnistajaks noortes toimuvatele edasiviivatele muutustele. Kui noored jõuavad oma küpsuses sinnamaale, et oskavad analüüsida enda ja teiste käitumist. Võtta vastutust, aga ka tunnistada, kui täpselt ei tea, kuidas käituda või mida teha, ja julgevad siis nõu küsida.

Kui noored on empaatilised, mõistvad, hoolivad ja taipavad, kuidas nende või teiste teod, sõnad, tegematajätmine või vaikimine võivad inimesi mõjutada. Kui nad julgevad sekkuda seal, kus kellelegi tehakse liiga.

Hiljuti esilinastunud mängufilmis “Fränk” ekraanile jõudnud poisse ma isiklikult ei tea, küll on need Eesti poisid ja nende tegelaskujud saanud mulle pärast filmi vaatamist tohutult sümpaatseks. ERRile antud intervjuu (“Ringvaade” 22.03) kinnitab, et tegemist on – nagu üks neist ütleb – professionaalidega -, peale selle heasüdamlike, emotsionaalselt intelligentsete ja andekate noortega. Mul on nii uhke tunne meie kodumaa talentide üle! Elan neile täiega kaasa!

Kaader uuest Eesti mängufilmist «Fränk». Foto: Allfilm

Mängufilm "Fränk" puudutas mind sügavalt. See tuletas meelde mu enda lapsepõlve (aastal 2004 olin 13aastane). Turnimine mahajäetud majades, ööni õues kondamine, bomž’id "külapoe" ees, kambavaimus iseenda piiride avastamine, sekeldused politseiga. Kuidagi kauged, samal ajal nii omad kurikuulsad "pahad poisid". Said aru, et midagi on nende elus juhtunud, aga mis ometi, jäi saladuseks. Lakkamatu ropendamine (sest mingi aeg tundus see ju nii äge), kiusamine, tõrjumine, segadus iseendas ja trots täiskasvanute juhitud maailma vastu. Naabruskonna lapsed – igaüks isemoodi ja oma koduse taustaga ... Seal oli nii palju äratundmist. Laulujupike "Kalli-kalli ja musi ..." on nii nostalgiline, et löö selle järgi või tantsu. Ja muidugi Fränk ise ... igal Eesti väikekohal on oma Fränk.

Film puudutas mind ka seepärast, et noorsootöötajana olen üle kümne aasta töötanud laste ja noortega, kes oma käitumisega esitavad väljakutseid ja on kogenud traumat. Olen omajagu saanud osaleda nende "hundipilguga poiste" (kui tabav väljend!) käänulisel teekonnal – sõrmenukid on neil katki, aga süda sees on veel rohkem puruks. Nende valu on maskeerunud karmi oleku, inetute sõnade ja tegude taha, sest on lootus, et teisi rünnates ei saa endast peksukotti. Kui kodus on eeskujud, kes käituvad samamoodi, siis teisiti ei oskagi.

Olen omajagu saanud osaleda nende "hundipilguga poiste" (kui tabav väljend!) käänulisel teekonnal – sõrmenukid on neil katki, aga süda sees on veel rohkem puruks.

Ma olen nii alandlikult tänulik, et selline kodumaine film on tehtud. Et see tekitab nii palju kõneainet ja toob avalikkuse ette teemad, mis tänapäeva noorte eluski on esindatud: grupisurve, vägivald, uimastid, emotsionaalne hooletusse jäetus ja vanemate endi pahed, enesetapumõtted. Et inimesed räägivad. Spetsialistid analüüsivad (olen üks neist). Jagavad infot, kust saada nõu ja tuge. Et noored ise räägivad ja saavad aru, kuidas võiks olla teisiti. Mu süda rõõmustas, kui lugesin Pärnu Postimehest (vt Anu Jürisson, “Uues Eesti filmis mängiv 13aastane Jaan Sander võtetel Fränkiga eriti ei kohtunudki", PP 25.03), et noortega olid võtteplatsil psühholoogid, kes neid raskeid teemasid nendega käsitlesid, ja et on koostatud tunnimaterjal, kuidas noortega filmis kajastatud teemadest rääkida (koolitunnis, noortekeskuses, kodus). See annab lootust, et pealekasvav põlvkond on ikkagi natuke targem ja parem ja vähem hukas! Tervem!

Nägin filmi kinos pea nädal tagasi ja siiani on südames säbelus. Miski huvitav värin, haavatavus: midagi kusagilt tuli pinnale, läks katki, vajab hingevaluvaigistit. Samal ajal nunnu tunne ka, nagu oleks mu väikesele minale pai tehtud. Ta sai justkui mingi vastuse, mida lapsepõlves ei osanud enda seest leida. Avastasin, et ma natuke ikkagi igatsen nooruspõlve: seda vabadust, hulljulgust ja uljust. Aga kindlasti ei igatse ma "valesid" sõprussuhteid. Olen õnnelik, et täiskasvanuna on minu elus üksnes "õiged" inimesed.

Mängufilm “Fränk”

Režissöör Tõnis Pill,

Stsenaristid Tõnis Pill, Laura Raud

Produtsendid Ivo Felt, Johanna Trass

Operaator Peter Kollanyi

Peaosades Derek Leheste, Oskar Seeman ja Tõru Kannimäe

Tootja Allfilm

Esilinastus 18. märtsil k.a.