/nginx/o/2017/02/28/6395071t1hc1fc.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/24/16867522t1h9be5.jpg)
Kahekordne amatööride maailmameister Timmo Jeret pani end esimest korda proovile proffide seltskonnas, kui platseerus Lanzarote täispikal Ironmanil võistlejaterivi keskele. Ehkki kõrvaltvaatajate meelest hullumeelseid eesmärke seadev spordimees enesele pandud sihti ei täitnud, näitas avastart, et maailma ässadega annab konkureerida küll.
Kanaari saarte karmis kliimas – 27 soojakraadi ja meeletu tuul – hüppas Atlandi ookeani ujuma 35 triatleeti, kellest viimaks jõudis pärast 180kilomeetrist rattatiiru ja maratonijooksu üle lõpujoone 29. Jeret pingutas rajal kaheksa tundi ja 57 minutit, mis reastas 32aastase pärnaka debüüdil 19. positsioonile.
“Jalad on maratonist ikka väga küpsed, aga kõik muu on tipp-topp!” raporteeris suvepealinlane päev pärast etteastet kodulinnast linnulennult 4400 kilomeetri kauguselt. “Väga ei jaksa siin enam olla: nii kaua on kodust eemal oldud, peaaegu kaks kuud. Tahaks juba koju, õnneks homme pääsen!”
Teisest puust oponendid
Kui 2023. aastal krooniti Jeret Lahtis maailmameistriks poolpikal distantsil, siis mullu spordiala pühamus ehk Hawaiil täispikal. Järgnes vaagimine: amatööride seas on kõik saavutatud, kas minna proffide sekka või mitte? 2025. aasta alguseks oli asi klaar – lähme, proovime! Säärane amps tundus sportlasele väga suur, aga miks mitte!?
Niisiis jäi tähtsa otsuse ja avavõistluse vahele viis kuud ettevalmistuseks. Mida muud spordihing sel perioodil ikka tegi kui treenis. Jereti sõnutsi kulges kõik põhimõtteliselt samamoodi kui amatöörina.
“Sel aastal algas hooaeg lihtsalt kuu hiljem: kui mullu tegin avastardi aprilli lõpus, siis nüüd mai lõpus. Lanzarote oli aasta esimene võistlus, mis Euroopast võtta – varakevadel muid täispikkasid ei korraldata, sest ilm ei luba. Kuna siin on väga rasked olud, mis mulle sobivad ja ka logistika oli lihtne, sain siin ka kaks kuud enne laagris oldud. Ettevalmistus oli suhteliselt sama, mis varem, aga natukene sai siiski rohkem trenni tehtud ja vinti peale keeratud,” sedastas Jeret.
Eesti äss rehkendas, et keskmiselt rassis ta viiekuulisel ettevalmistusel 110 ja raskematel perioodidel 120 tundi kuus. Teisisõnu: keskmiselt neli tundi päevas!
Kas enne seekordset starti oli teistmoodi tunne ka sees? Ikkagi profidebüüt. “Natuke oli ikka p*sk püksis,” viskas võhmamees villast. “Tegelikult on ju kõik, mis ma teen, sama. Lihtsalt vastased on teisest puust: eelmine aasta startisin proffidest viis minutit hiljem, nüüd nendega koos.”
Jeretil oli stardinimekirja analüüsides pilt selge, et kohal on tummine seltskond. Tõsi, eesmärgi pani ta paika mulluste Lanzarote aegade põhjal.
“Tänavu oli tase tunduvalt kõrgem. Kuna mingi eesmärk tuli panna, siis mõtlesin, et esikümme oleks väga hea, aga kui viimaks stardinimekirja nägin, siis liiga reaalne see enam ei tundunud,” tunnistas 32aastane suvepealinlane.
Kunagise profiratturi kannul
Mullu oktoobris, pärast Hawaii amatööride MM-kulda tunnistas Jeret, et kui praegu läheks proffidega ujumiseks, oleks ta esimese 100 meetriga tagauksest nii väljas kui vähegi võimalik. Läks siis nõnda?