/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
Maikuu on käes ja inimesed, kes siiani on pidanud tööotsingul asutuste lävepakke kulutama, vaatavad tulevikku mõnevõrra suurema optimismiga. Kevad ja suvi pakuvad meie oludes veidi lahedamaid võimalusi leida endale rakendust. Ent nii pankade, rahandusministeeriumi kui statistikaameti ülevaated on vähe lohutavad.
Eelmise aasta neljandas kvartalis oli töötute armees 79 000 inimest ehk 11,4 protsenti. Võiks ju arvata, et võrreldes 2010. aasta näitajaga – 116 000 töötut – on kosumine olnud silmanähtav, aga päris nii see ei ole.
Buumiaastail armastati rääkida, et Eestis tööpuudust peaaegu ei olnudki, tunda andis töökäte nappus. Tööpuudus oli tõesti tühine 4-5 protsenti, struktuurne töötus on praegugi märgatav. Ühiskonna enam-vähem talutav tööpuudus ehk tasakaaluline töötus peaks jääma 7 protsendi piiresse, siis ei kaasne märkimisväärset inflatsiooni suurenemist. Eesti on sellisest näitajast kaugel ja lähiaastail ei lubata märkimisväärset olukorra paranemist.
Näiteks rahandusministeerium prognoosib tänavuseks 11,5- ja järgmiseks aastaks 9,6protsendist tööpuudust. Swedbank on optimistlikum: 11,5 protsenti sel ja 8,6 protsenti tuleval aastal.
Inimeste tööhõive jääb endiselt Eesti arengu peamiseks takistajaks. Praegu peaks olema oluline töötajate koolitamine vastavalt majanduse vajadustele. Pärnumaa kutsehariduskeskusele kiituse jagamisega polda kitsid isegi Norra sõprusmaakonnas Buskerudis, aga huvitav oleks teada, kui paljudel selle õppeasutuse lõpetanud noortel on tööd ja kes neist töötavad oma õpitud erialal.
Meil on palju pikaajalisi töötuid, kellest kolmandik on üle 50 aasta vanad. Noorte tööpuudus on kaks korda kõrgem keskmisest töötuse määrast. Valitsusel on ülim aeg hakata tõsiselt tegelema tööturu probleemidega.