Orava mõtlemine

A. Härra Orav ei ole kindlasti keinsist. Tõepoolest, ta pajatab (EPL 7.02.09): „Alates sellest kuust pean ma oma pensioni pangast ära tooma. Algul pakuti küll, et tahate, härra Orav, me saadame raha teile koju. Et olete juba 100aastane, kuidas te muidu hakkama saate. Aga mina keeldusin otsustavalt. Suurte summade ühest kohast teise toimetamine on eluohtlik, mina ei taha võtta oma südamele seda, kui mõni postiljoniproua tee peal paljaks röövitakse või maha lüüakse. Mees peab ise oma varanduse eest hoolt kandma.”

Näete, see härra üldse ei mõtle vaese postiljoniproua peale, kes tema tõttu jääb töötuks. Tüüpiline friedmanism, nagu meie võimuritel-oravatel mõttes. Härra ei mõtle keinslikult, et kui proua jääb töötuks, langeb rahvatulu väga mitmel põhjusel.

Nimetame nendest olulisima. Teatavasti on Oraval Nõmmel vinge elamine, mitu tuba, õues kaev ja kemmerg, kindlasti puukuur, esikus sahver, uhke sisustus mitme riidekapiga, kõrghaljastus, soliidsed naabrid, perspektiivne kinnistu selleski mõttes, et edaspidi pääseb see distrikt ehk Tallinna osakonna staatusest, kus maamaksud on röögatud.

Statistikavalitsuses on teatavasti sellise eramu arvestuslik (imaginaarne) üür, mida arvestuslik omanik (Ivan Orav) saab ja arvestuslikult endale tagasi maksab praeguste tegelike üüride alusel selles piirkonnas ligemale veerand miljonit krooni aastas. Selle summa arvestab statistikaamet sisemajandusliku kogutoodangu sisse.

Kui nüüd postiljoniproua, kes elab naabruses, peab töötuse tõttu Vastseliinasse kolima, langevad Orava piirkonnas üürid ja Orava enda arvestuslik panus rahvusliku tulu tootmisse väheneb ligemale 100 000 krooni võrra.

Orava varandus

B. Ivan Orav: „Mees peab ise oma varanduse eest hoolt kandma.” Tüüpiline liberaal-friedmanism, mis ei tunnista riigi panust majanduse korraldamisse. Tõepoolest: Orav ei taipa, et pensioniga tasub riik temale tagasi rahvuslikku võlga ta kunagise tööpanuse eest rahvuslikku majandusse, seega on riigi kui võlgniku asi hoolitseda võla tasumise julgeoleku eest. Liiati võtab riik selleks Oravalt endalt maksu: käibemaks on sisuliselt tarbimismaks ehk maks osaluse eest tarbimises, mis nõuab kollektiivseid julgeolekukulusid.

Orav ei näi radikaal-friedmanistile omaselt taipavat, et kuna meil rahvuslik majandus imepäraselt põhinebki põhiliselt tarbimismaksudel (kasumimaksu ehk kapitalitulude maksu pole), kindlustatakse tema pensioni tarbimismaksudest siinsete mitteresidentidest hargmaiste pankade julgeolek ja muugi, mis neil vajalik siin kasumite kokkukraapimiseks (näiteks kroonide eurodeks vahetamisel ja väljamaale vedamiseks)**.

Diskussioon: Ivan Orava lause „Pistsin raha taskusse ja läksin õue. Seal tegin ühele naisterahvale silma ja ütlesin: „Kui preilil on vaba aega, ehk läheks siis koos apteeki? Mina teen välja!” reedab veel paljugi friedmanistlikku. Nimelt lõhnab see Keynesi järgi filosoofia „pikas perspektiivis oleme kõik surnud” järele ehk raha tuleb kohe ringlusesse lasta, olgu riskid kui tahes õudsed.

Ülo Ennuste: Eesti radikaalseim friedmanist – Ivan Orav

Taskuhääling Kes on Pärnu kultuuripreemia pälvinud Kryptik?