Võitlejahingega Felix Leet hindab aega

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Ajakirjandus- ja raadiolegend Felix Leet, kes sõna otseses mõttes sai ajalehepoisist ajakirjanikuks, nagu kiri särgil ütleb, töötas Eesti Raadio Pärnu korrespondendina 36 aastat.

FOTO: Ants Liigus

Ajakirjanduslegend on Felix Leet igatahes. Ja nüüd 90 aasta juubelgi. Felix on aga nagu Felix ikka – üsna endine, ainult silmanägemine paneb pikemalt mõtlema. „Näen veel vaid ilusaid naisi,“ tavatseb ta naerutada. „Ja hindan aega, aeg on kõige kallim varandus. Raha pole selle kõrval midagi.“

FOTO: Ants Liigus

Tänaval astub väikest kasvu mees teed kepiga kobades, seljas pilkupüüdev helkurvest. Küünarnukist toetab teda saatja. Bussipeatuses küsivad inimesed: „Kas see on tõesti Felix Leet?“ Tema jah. „See on glaukoom,“ ütleb Felix. Arstid selgitavad, et haigus tuleb geenidest. „Mu ema jäi ka pimedaks,“ tõdeb mees.

Bussi peale minnes õpetab saatja: „Nüüd tõsta jalga, veel pisut …“ Felix on saanud astme talla alla ja juba tõusebki juhikabiinini. „Tere, Felix!“ ütleb bussijuht. „Tere-tere, kõik mind veel tunnevad,“ naerab kepiga kopsija heameelest. Istudes aga küsib saatjalt: „Kes see mees oli?“ Ta ei näinud mitte midagi.

Aprillis käis Felix isegi Tallinnas ajakirjanike liidu 25. kongressil. „Vist on ka viimane kord, ega ma tuleval aastal enam … Seekord lähen missioonitundest veel,“ pihtis ta.

Trügin kolleegile koju

„Kuule, soovi mulle õnne!“ teatab Felix telefonitorusse enne, kui saan oma soovist rääkima hakata. „Kas pole veel vara, alles 26. mail kukub kell ja oled 90,“ imestan. „Ei, mitte seda. Mu tütretütrel sündis kolmas laps. Mu kolmel tütrel on nüüd kokku 12 lapselast, kui ikka õigesti arvutasin. Tütarde tütred aga puha magistrid ja doktorid,“ selgitab endiselt optimistlik raadiohääl.

„Ahah, et külla,“ kordab ta siis. Ja arutleb: homme kohtub ta vanade skautidega ja väärikate ülikooli lõpetamine on. Nimetab siis päeva ja aja.

„Ära sa arva, et vana Leet läbi on. Ma võitlen veel!“ hoiatab ta. Jutustab hoobilt, et tahab kõikide pimedate eest seista selles, et nad ei peaks kassades pidevalt selgitama: pimedale ja ta saatjale on sõit tasuta. Seadus lubab, aga osa kassapidajaid ega bussijuhte pole sellest teadlikud. Ja pime muudkui selgitagu.

Ühel eluperioodil oleme olnud kolleegid. See oli siis, kui mina töötasin Pärnu raadios ja Felix Eesti Raadios. Mul õnnestus tema käe all pääseda saadetega suurde raadiosse.

Mida ma sellest ajast mäletan? Väga nõudlikku Felix Leeti. „Kui tahad minutiga Eesti Raadiosse pääseda, peab sul vähemalt seitse või kümme minutit musta teksti olema, mida saaks heaks infoks lõigata,“ õpetas ta. Ja nurises: „Aga noored ei taha ju tööd teha! Vaata mind, kuidas mina teen!“

Saatus on talle kogelemise kinkinud ja nii kogunes stuudiosse lõigatud-kleebitud lindijuppe, kus puha kokutamised koos olidki. Tollal tuli helilindijupid kokku kleepida, sest vaid vana ja kasutatu vastu sai stuudio uut linti.

Mäletan, et Eesti Raadio helipoisid võtsid kätte ja lõbustasid end Felixi kokutamislintidega, eriline maiuspala oli Viljandi tikuvabriku avamisloo jääklint, millel hääl tõusis ja vajus, täis hoogu ja entusiasmi, sisu ise puha “t-t-t-t-ikud”. Ega tegu ilus olnud, aga teati: Leedil on huumorimeelt.

Näiteks läks eetrisse tema intervjuu malevatüdrukutega, kellelt Felix küsis: „Tere tüdrukud, kustkandi mehi ka olete?“ Furoori ja lõbusat jutuainet pakkus film „Reporter“, kus Leet küsitleb kombainerit, kes uue kombaini saanud ja sellele tehnohooldust teeb. Reporter arvab, et masin nii ilus, sellist hoia nagu oma naist.

Ja kombainer vastab: „Nojah, iga päev kaks meest peal.“

Keedame koos kohvi

„Kuule, kuidas sellega omal ajal oli?“ alustan juttu, kui Felix otsib kohvikeetmise vett. Tema teeb kohvi vaid Saaremaa pudeliveest. „Muudkui kordasid, et vett ei joo ja jala ei käi.“ Felix naerab: see olnud vaid jutt.

Aga vaat praegu on küll nii, et lükkab end hommikul käima vitamiinijoogiga, kus alkohol sees. Panevat vere käima. Samas kapis on tal Nescafe 3 korda 1 – sellest on tal lihtsam kohvi teha. Aga täna tahab Felix head kohvi. Kui käsikaudu suur keedukruus leitud, see ühe näpuga kinni hoitud, et saaks pudelist vett sisse valada, ja pliidile pandud, kobab korteriperemees köögikapi ust. „Olen natuke erutatud, kas see on ikka aknapoolne uks?“ küsib.

Riiulil on tal hommikune erguti viinaga, äratundmise märgiks pikk pabeririba peale kleebitud. Lahja alkoholi märgiks on pudelitel lühike pabeririba. Telefoni peal on ta nulli samuti kleebisega märgistanud.

Pimedal arenevat kompimismeel väga hästi ja nii tuleb Felix ka üksi toime. Räägib siis, et kuulmine on oi kui hea. Kopsti! kukkus särginööp põrandale, kus suunas veeres, seegi jäi meelde. „Heitsin siis käpuli ja natuke sinna-tänna roomates sain kätte. Vaata, peab mul laua peal olema,“ juhendab ta.

Tütar Riina, kes Pärnus elab, käib tihti isa vaatamas. Hooldaja Liina aga elab vastasmajas ja tema koduaken on Felixi Kaevu tänava korteri aknaga vastakuti. “Kui abi vajan, lähen ja vehin aknasse,“ selgitab Felix.

Kuni kohvivesi keema hakkab, otsib ta tasse. Võtab need vasaku käega, kuna parem on sõjast saadik vigane. „Rivist väljas,“ ütleb ta. Muide, raadiomontaaži tegigi Felix enamjaolt vasaku käega.

Eesti Laskurkorpuses, kust naasis kapteni aukraadiga, sai ta kolm korda haavata: kätte, selgroogu, reide. Pärast sõda võis rinda riputada Isamaasõja I ja II järgu ordeni. Rindelehes sulge proovinuna sai Noorte Häälde tööle, omandas Tartu ülikooli kaugõppes ajaloolase diplomi cum laude ja võttis naise kahe tütrega. Seepärast tal ongi kolm tütart. Kui ta Hiiumaale lehte asutama saadeti, läks kogu pere.

Meenutan: „Said hiljem lehe toimetajaks. Kas sind selle eest ei karistatudki, kui esilehel oli äsja lõppenud laulupeo kohta pealkiri „Meie laul on lauldud“?” Felix eitab ja toonitab, et rahvas reageeris rohkem. Räägib ära oma suurima vapustuse ja selle, kuidas ta Hiiumaal vaenlasi sai, kes püüdsid tõestada, et ta olla kulakult altkäemaksu võtnud. Saadigi asi niikaugele, et Felix visati parteist välja. „Ega ma papist poiss ole: läksin Moskvani välja ja sain parteipileti tagasi, valju noomituse väänasid siiski,“ muigab ta.

Tuli paremasse Pärnusse

Hiiumaalt pahade meeste maalt Felix pärast intsidenti Pärnusse tuligi. Oli siis alles vastne parteist väljavisatu ja sai tööd turbatehnikumis ajalooõpetajana. Hiljem jätkas taas Noorte Hääles, kuni Eesti Raadio ta Pärnu korrespondendiks värbas. Raadiomehe aeg kestis 36 aastat.

Isiklikult mäletan, et Felixil oli komme neile, kes teda eirasid, teha „kümme ärevat minutit“. Tormas maki ja mikrofoniga sisse, esitas teravaid küsimusi ja teatas, et õhtul “Päevakajas” kuulete. Mõni oli ikka päris paanikas. Ainult Felix ei mõelnudki lugu ära saata. Üksnes lasi vastasel põdeda.

Felix laseb mul jumalikult lõhnava Jacobsi kohvi sisse pisut likööri valada, ise loetleb: „Raadioaeg tõi teenelise nimetuse, medali “Töövapruse eest” ja üleliidulisi aukirju. Aga mul on tööraamatus vaid neli töökohta, kujutad sa ette! Kiitusteks ja tunnustusteks on lisalehti kleebitud. Hõbemikrofoni sain ka – see oli selle aja tunnustus, kui veel raadiobuss Hõbehall sõitis.“

Toas mängib raadio taustaks. See olevat lahti ööd kui päevad. Niisama kaua põlevad toas tihti pirnid, sest kerge valguskuma aitab paremini orienteeruda. Mälu on staarreporteril tõesti hea.

Tütar Riina tõi talle Brüsselist mobiiltelefoni, mis valitud numbrit valjusti kordab. Sel telefonil on alarmgi küljes. Omanik naerab: „Kord kogemata vajutasin, niisugune lärm oli, et kogu maja jooksis kokku.“

Ajalehevirnadest, mis Felixit kunagi ümbritsesid, on vaid mälestus. Nüüd on reporteril plaadimängija, kus nupuvajutusega hakkab keerlema Tallinna pimedate ühingu raamatukogu Lasnamäe stuudios valminud kassett. Neid on tal hulgi, mõnel terveid raamatuid peale loetud, rääkimata uudistest ja leheartiklitest.

„Abiline Liina on nii teadlik, et toob ajalehti-ajakirju mind huvitavaga ja loeb samuti mulle ette. Pole viga, eluga olen kursis. Liinaga käime ka jalutamas, üle 5000 sammu peaks päevas ära tulema,“ räägib Felix.

Felix näitab ära oma kuulsa jalavanni, kus ta mõnikord kolm tundi istub. Muide, aega käib Felix „vaatamas“ seinakellalt, millel klaas eest võetud. Ta katsub seiereid näpuga ja ütleb täpse aja. „Sa tulid kümme minutit varem,“ on ta mu sisenemisaja fikseerinud.

 Vannis on tool, sellel pehme kate ja tooli ees kauss. Kausi kohal kraanid. Sealt saab kohe sooja vett juurde lasta.

„Jalavannid on haruldased, mul on jalad tänu sellele kui noorel plikal. Oma eest peab hoolitsema, saatus peksab lamajaid. Ja aega peab hindama, sest see on hindamatu,“ targastab ta. „Vabanda, olen, nagu olen, aga ma pole siia ilma sitale tulnud.“ Sellest lausest tunnen ära kunagise reporter Leedi. Mõtlen: huvitav, kui ta veel näeks ja päevikut peaks, mida ta minu mineku järel sinna kirjutaks?

Omal ajal käisid tal külas raadiosuurused Enn Anupõld ja Raimund Penu. Felixil oli siis päevikuks kontoriraamat, kuhu tegi iga päeva kohta sissekande. Pärast seisis päevikus: „Käisid Penu ja Anupõld. Päev persses!“

Tagasi üles