Hiljuti avaldas ajakirjandus kokkuvõtte haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) tellimusel valminud uuringust, mis käsitles eri gümnaasiumide lõpetajate palgaerinevusi. Ja ennäe imet: nõndanimetatud eliitkoolide lõpetanud saavad viis aastat pärast gümnaasiumi lõpetamist kordades suuremat palka kui Eesti mõistes ääremaa koolide vilistlased.
Kas selles teadmises on midagi uut peale järjekordse märgi selle kohta, kus ja kellel on Eestis hea elada? Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo näeb siin ohumärke hariduslikust kihistumisest. Kas tõesti?
Nõrk + nõrk = tugev gümnaasium?
Millised on lahendused? Ministri arvates peaks nüüd kiiremas korras tegema igasse maakonda ühe tugeva gümnaasiumi. Kuidas seda eesmärki saavutada, me kahjuks veel kuulnud ei ole. Küll teame praktikast, et kindlasti ei sünni midagi head sellest, kui mitu halba kokku panna. HTMi-poolne sildistamine näitab ju ainult seda, et häid gümnaasiume ei ole väljaspool Tallinna ja Tartut võimalik isegi tikutulega leida.
Mis on see imevits, millega hakatakse kvaliteetseid gümnaasiume looma, ja mille järgi peaks nad ära tundma? Kuigi minister Aaviksoo on kaugelt kõvemast puust kui tema eelkäija, kelle ainus poliitiline agenda oli kogu maailma eestikeelseks muutmine, siis tema loetletud 12 deklaratiivset haridusreformi põhipunkti ei vii meid selles teadmises väga palju kaugemale. Ja kuidas küll see tugevate maakondlike gümnaasiumide teke soodustab palgalõhe kokkutõmbumist?
Liikumine maalt linna ja sisemaalt mere poole on kogu maailmas pidurdamatu ja paratamatu protsess. Kuhu lähevad ajud, sinna läheb rahagi. Kui kõik teadusasutused, ärikeskkond, partnerid on metropolis, siis nii see on. Isegi internetiajastul.
Kõike mõõdame rahas
Tulles tagasi palgauuringu juurde, ütlen otse, et minu arvates on tegemist täiesti mõttetu tegevusega, millele HTM maksumaksja raha on kulutanud. Seda kahel põhjusel. Esiteks, nagu ma ütlesin, ei saanud me ju tegelikult nendest tulemustest teada midagi uut.
Peale selle möönsid autoridki puudujääke tulemustest kaugele ulatuvate järelduste tegemise suhtes. Teiseks muidugi märgiline põhjus: kõike üritame taaskord mõõta rahas. Parem elu ongi see, mida rohkem on sul raha! Erakond, mille käsulaudu praegune haridusminister ellu viib, deklareeris küll veel hiljuti, et õnn ei ole rahas.
Meenub teinegi loosung, mida ma olen pidanud ja pean praeguseni poliitturunduslikult väga õnnestunuks. Nimelt Reformierakonna loosung viie rikkama riigi hulka jõudmise kohta. Siiski ei kiida ma seda mõistagi heaks märgiliselt. Põhjusel, et siingi on rikkus seatud eesmärgiks, mitte vahendiks.
Raha on semantiliselt juba vahend, maksevahend. Positiivsed eesmärgid on õnn, heaolu, rahu, armastus. Jah, need on meie maskuliinses maailmas võib-olla liiga pehmed sihid, mistõttu eesmärkideks valitakse pigem falloslikud sümbolid.
Õnnelikud inimesed
Nali naljaks, aga tõepoolest: kas miljonär on tegelikult õnnelikum kui mõni pärismaailma naturaalmajanduses elav pärismaalane, kes võib-olla ei ole pangakupüüre oma elu jooksul käes hoidnudki? Liialt groteskne? Hea küll.
Tegelikult on ju selge, et mõistagi on teatud elustandardi puhul ja teatud kliimavöötmes mingi elementaarne miinimum, mis võimaldab olla, tegutseda ja luua. Aga kas saab või tasub selle pinnalt teha järeldusi haridusliku kihistumise kohta?
Isegi kui see ühe valimi puhul nii on, siis paluks mõõta muutujaid ja faktoreid, mis on selle taga. Kas ja kui palju mõjutab inimese heaolu raha või see, et ta saab tegelda endale meelepärase, eneseteostust võimaldava, ent vähem tasustatud alaga? Neid tähtsaid faktoreid on küll ja veel.
Tean väga paljusid inimesi, kelle heaolu, rahulolu ja õnne tase on olnud negatiivses korrelatsioonis oma sissetulekute suurusega. Muidugi ei maksa hakata viibutama äärmustega, nagu meil tihti kombeks. Ma ei räägi vaesuspiiril elavatest inimestest.
Otsene vaesus vaesuse pärast ei tee kedagi õnnelikuks, samal ajal ei ole täheldatud olulist seost rohkema raha ja õnnetunde suurenemise vahel. Ja see piir ei tule kätte miljonites supeldes, vaid juba üsna keskmiste sissetulekute puhul. Tuntud majandusteadlase ja õnneuurija Richard Easterlingi tööd on näidanud, et kõikidele võrdselt raha juurde andmine õnnetunnet ei kasvata.
Kuna inimloomuse negatiivsemat poolt juhib suuresti kadedus, on kõige suurem rumalus mis iganes palgauuringu avaldamine. Kõige ohtlikum on avalikustada naabrimehe või kaastöötajate palganumbrid.
Eesmärk ja vahend ehk Sandor Liive suur õnn
1500eurose palgaga inimene maksab küll rohkem riigimakse, mistõttu teda võib pidada esimese, poole vähem teenivat inimest teise ja miinimumpalgast elatuvat kolmanda sordi inimeseks. Kas 21. sajandilgi? Või just nüüd? Kas Sandor Liive on kordades õnnelikum kui tuhanded Eesti õpetajad ja kas tema heaolu on sedavõrd suurem?
Ehk peaks lahti muukima mõiste “heaoluühiskond”, mis praegu seostub ehk liiga palju mammonaga. Ei, me ei pea pidurdama majanduse arengut või piirama vabaturul konkurentsi. Aga minu hinnangul on pendel praegu ikka väga ühele poole kaldu.
Võib-olla ei olegi selles maskuliinses maailmas sookvoodid enam nii totakas mõte, sest see on samasugune jõupoliitika, mis iseenesest peaks meestele arusaadav olema. Naisi ju ei lööda. Ja toonitan veel kord: raha on vajalik vahend, aga ta on siiski üksnes makse-, mitte mõõtmisvahend. Ja veel vähem tohiks see olla eesmärk.
Tagasi palgauuringu ja haridusliku kihistumise juurde. Küsin uuesti: miks on tulemused sellised ja miks räägitakse ainult palgast? Kui palju avaldab mõju näiteks geneetiline faktor? Iga selline palgauuring peab võtma arvesse koolilõpetajate tausta ehk peret, vanemaid, nende haridust, tööd ja palka, nende elukohta.
Mis puudutab lapse hariduskäiku, siis on arvatud, et lapse saavutustele pannakse alus enne kooli ja ennekõike kodus. Hiljem on võimalik üksnes vigu parandada või süvendada.
Põhirõhk põhikoolile
Tegelikult ei ole keegi veel suutnud üheselt selgeks teha, millest gümnaasiumide väidetav tasemelõhe põhjustatud on. Kas õpetajate ebaühtlasest tasemest või õpilaste individuaalsetest erinevustest? Hoiame maakondade helged pead sunniviisiliselt oma kodukoha gümnaasiumides? Üldiselt on elu näidanud, et haridus matsi ei riku, samal ajal tuleb kõige kehvemastki koolist hea tahtmise korral arste, insenere, teadlasi.
Mida siis esimese asjana teha? Kui midagi praegu päästa on vaja, tuleb eelkõige suunata oma energia põhikooli. Kui seal midagi ei muutu, ei suuda kui tahes elitaarne gümnaasium midagi päästa. Seda enam, et peagi maa peale langeva õnnistuse – tasuta kõrgharidusega piirab riik niikuinii sisuliselt kõrgharidusele juurdepääsu, mistõttu juba põhikooli lõpuks peaks olema inimesele enam-vähem selge, kus suunas edasi liikuda. Sellest tulenevalt peaksid gümnaasiumid olema eri suunitlusega. Kellele ettevalmistus ülikooliks, kellele ametikooliks või rakenduslikuks kõrghariduseks.
On tähtsaid asju, mida koolis ei õpita või vähemasti millega ei ole põhjust rahul olla: elus toimetuleku oskused, ettevõtlikkus ja loovus. Muidugi peab kodu siin toetama. Ma ei väsi kordamast, et seni kuni lapsevanemad küsivad koolist tulnud võsukeste käest “Kuidas läks, mis hindeid said?”, selle asemel et küsida “Mida uut täna õppisid?”, on igasugune paradigmaatiline muutus haridussüsteemis tapetud juba eos.
Kummaline on 2012. aasta kevadel endiselt tõdeda, et ikka veel hinnatakse koolis faktiteadmisi, mitte nendest arusaamist või rakendamist. Sellest on Eestis räägitud vähemalt 20 aastat, aga muutunud ei ole peaaegu midagi. Kõik räägivad, aga teevad ikka vanaviisi. Kas viga on õpetaja- ja lapsevanemakoolituses? Eks Inglismaalgi läinud selle mõtteviisi muutmisega aega veerandsada aastat.
Kindlasti tuleb senisest suurem rõhk juba põhikoolis panna karjääriõppele. Õnnetunnet loob inimesele ennekõike see, kui ta teostab ennast erialal, mis rakendab parimal moel nii tema nähtavad kui pealtnäha varjatud võimed ja omadused. Õnnetu ja enda valikutega rahulolematu inimene on töötajanagi vähe efektiivne. Seda olenemata talle makstava palga suurusest. Mida varem oma tegelik mina selles kontekstis leida, seda õnnelikum, kui soovite, produktiivsem on ühiskond.
Arendagem tugevusi, mitte nõrkusi
Esimene mõistlik samm haridusreformi elluviimisel on kindlasti põhikooli lahutamine gümnaasiumiosast. See lahutamine on hea ainuüksi põhjusel, et 1. klassi koolikatsed ei oleks enam ülikooli sisseastumiseksamid ja gümnaasiumid ei täidaks pearaha nimel ennast lõhki.
Ehk peaksime õpetama ja ennekõike uue väljundipõhise õppe paradigma tingimustes õppima elus toimetulekut ja ettevõtlikkust ning seda igal tasandil. Mitte ainult ministeeriumi väljahõigatud „vähemalt ühes maakondlikus gümnaasiumis“ eliitbroilereid inkubeerides.
Meil on tipptulemused PISA ja TIMSSi uuringutes. Aga nagu külm dušš kõige selle peale uuringutulemused, et meie õpilased on ühed õnnetumad Euroopa Liidus. Ja nüüd see palgauuring sinna otsa.
Oma tööde eest mõne aasta eest Euroopa teadusauhinna võitnud tuntud õnneuurija Luisa Corrado on leidnud, et enamikule inimestele ei tooda õnne juurde pangaarve numbriline kasv, vaid hoopis kindlus ja usaldus riigi ning tema institutsioonide (sealhulgas poliitiliste) vastu. Oluline on, kuidas riik sind kõnetab. Eestis on sellega lood, teadagi, kehvad.
Kahjuks ei tooda seda usaldust juurde HTMgi. Tuleb 100 protsenti nõustuda Jaak Aaviksooga, kes Postimehe küsimustele vastates pidas oma ministeeriumi kõige nõrgemaks kohaks olematut suutlikkust strateegilise kommunikatsiooni vallas. Just selle kivi alla ongi tera maetud. Jõuga võib võita sõja, mitte usaldust.
Aga võib-olla ongi rahvas loll nagu lauajalg ning ainsad töövahendid tema töötlemiseks ja “valgustamiseks” on kirves ja saag. Sellisel juhul ei ole muidugi palju targem “valgustaja” ise, sest usume ju vaid sellist eliitkooli, mis vormib nullist tipu.
Protsessid, kus me kõik oleme osalised, peavad algusest peale olema kõikidele mõistetavad ja vajalikud. Kui ma tahan sõita Pärnusse, aga mind pannakse Põlva bussile, sõidan ma esimesel võimalusel Põlvast ikkagi edasi Pärnusse. Ringiga. Olles kaotanud aega, raha ja peamise – usalduse.