Häirekeskus saab suvel rohkesti abipalveid

Uusi päästekorraldajaid ootavad Tallinn, Pärnu, Jõhvi ja Elva Foto: Urmas Luik

Kas olete mõelnud, mida teeksite, kui näete avalikus kohas mõnd inimest pikali maas? Kui talvel on maas lebav inimene selge märk ohust, siis suvel kiputakse temast mööda kõndima.

Jah, tihti on tõesti, nagu eeldatakse, tegemist joogise inimese või niisama puhkajaga, aga olukord võib olla hoopis hull ja lamaja elu sõltuda mõne minuti jooksul pärale jõudvast abist.

Peale nimetatu muid sagedasemaid suviseid ohuolukordi aitavad lahti rääkida Pärnus abivajajate kõnesid vastu võtvad häirekeskuse päästekorraldajad Devi Berg ja Kajali Silm.

Kõnetage maaslamajat

Maaslamajat või tuikujat nähes kahtlustab tavainimesele tihti liigjoomist, kuid tegemist võib olla haigushooga, näiteks insuldi puhul kipub jääma mulje, et inimene on purjus, tõdes Silm.

Kui lamav laps või naine paneks kõigil häirekella helisema, siis tundmatule sasitud välimusega mehele paljud ei ligineks, rääkimata talle esmaabi pakkumisest.

Nii tulebki suvel sageli ette, et keegi helistab numbril 112 teatega, et sõidab just autoga ja nägi aknast teepervel lamavat inimest. Helistaja tunneb, et on sellega oma kohuse täitnud, ja sõidab südamerahus edasi.

“Me ei tahagi, et keegi end ohtu seab, ei tohigi minna tundmatut katsuma,” sõnas Berg. “Aga kindlasti peaks hetkeks peatuma ja kas või eemalt hüüdma ja vaatama, kas lamaja reageerib hüüdmisele ja hingab. Vaadake, võib-olla on lamajal vaht suust väljas või vereloik pea all.”

Pahatihti ütlevad helistajad, et neil on kiire ega ole aega asja uurima minna. “Me ei käsigi kellelgi minna pulssi katsuma või kunstlikku hingamist tegema,” sõnas Berg. “Võib-olla inimene tõepoolest lihtsalt puhkab, aga võib olla tõsine terviseprobleem. Piisab, kui auto peatada ning kõnetada ja uurida, kas inimene vajab abi.”

Laps üksi kodus

Praegu on paljud väikesed lapsed üksi kodus, mõnel kuue- ja seitsmeaastasel sai lasteaiaaeg läbi ja teistel algas koolivaheaeg. Hea, kui lastele on selgeks tehtud, mida tohib teha ja mis on keelatud, kuid õnnetused juhtuvad isegi kõige sõnakuulelikumate lastega.

Selleks puhuks peab oma lapsele varakult selgeks tegema, et kui juhtub mõni õnnetus, ei tohi sellest vaikida. “Lapsele tuleb sisendada: kui juhtus midagi, siis ära karda. Sa oled tubli, kui ütled, siis saab aidata,” soovitas Berg.

Kindlasti peavad omapäi jäetud lastel käepärast olema olulised telefoninumbrid: ema või isa oma ja kui neid kätte ei saa, veel mõni varunumber.

Tihti on just kõikjale sattuvad ja uudishimulikud poisid need, kes avastavad õnnetusjuhtumeid, seepärast ongi tarvis lastele õpetada, kuhu sel juhul teatada. Lapsed on häirekeskusesse helistanud näiteks tulekahju või kedagi jõel hädaolukorras nähes või lõhkekeha leides.

Veel tuleb õpetada, et midagi ohtlikku avastades või õnnetuse juhtudes peab enne emale helistamist võtma kõne numbril 112 ja lühidalt ütlema, mis juhtus, ja kuulama päästekorraldaja küsimusi.

Mõnikord pole helistada võimalik, siis tuleb teha kõva häält. “Ütle lapsele: “Kui sa ise ei suuda aidata, tee kindlasti häält ja hüüa appi, küll keegi ikka appi tuleb”,” õpetas Berg.

Purjus alaealised

Suvi on pidude aeg ja paratamatult kaasneb nendega alkoholi tarbimine. Parimalgi tahtmisel on vanemail raske hoida oma lapsi säärasesse seltskonda sattumast. Et raskeid tagajärgi vältida, tasub lastele rääkida, et kui mõni sõber jääb väga purju, pandaks ta magama külili.

“Kui palju on olnud kurbi juhtumeid, et inimene lämbub omaenda oksemassi,” märkis Berg. “Pange joobnud inimene külili ja padi selja taha, et ta ära ei vajuks.”

Kui mõni alaealine joob nii palju, et tal hakkab väga halb või vajub ära, ei julge noored vahel sellest vanematele teada anda või 112-le helistada. “Kardetakse riidlemist. Aga kui inimene seepärast sureb? Kui inimese elu on mängus, ei tohi karta ja peab abi kutsuma,” rõhutas Berg.

Kui täiskasvanud üldjuhul teavad oma piire, siis noorel puudub elukogemus ja ta ei oska õigesti hinnata, millal on joomisest ainult paha ja millal tegemist juba mürgistusega. Kuna noortel tekib kergesti eluohtlik alkoholimürgistus, peab kahtluse korral kindlasti hädaabinumbril helistama ja kiirabi sõidab välja. Parem olla sõprade silmis nõme ülearuse muretsemise pärast kui hiljem matustele minna.

Vaadake, kuhu lähete

Suvi toob häirekeskusesse kõnesid inimestelt, kes pole eksinud metsa marjule minnes, vaid autoga inimtühjas paigas sõites. Mõnikord ei ole helistajal aimu isegi sellest, kus maakonnas ta on. Häirekeskus on pidanud abistama öösel jaanitule paika otsides autoga metsateel eksinud meest või nutvat neiut, kes tuli peolt ega taibanud üldse, kus ta on.

Seepärast tasub harjumuseks võtta teeäärseid silte vaadata. Õnnetus ei pruugi juhtuda teiega, vaid võite avastada oma teel hättasattunu ja peate oskama abi kutsuda. Hea, kui pikal sõidul oleks kaasas mobiil, millel saab välja võtta GPS-koordinaadid. Kui need häirekeskusele teada anda, on võimalik abisaaja asukoht kiiresti välja selgitada.

Silm toonitas sedagi, et kodunt kaugemale sõites tasub kindlasti mõnele usaldusväärsele tuttavale öelda, kuhu ja kui kauaks lähete.

Oma asukoha seletamisega on suvel tihti hädas suvekodus puhkajad, eriti eakad ja lapsed. Häda korral helistatakse numbril 112, kuid ähmiga ei tule meelde, millist teed pidi sõita ja kust ära keerata. Selliseks puhuks oleks hea aegsasti vajalikud numbrid ja teejuhatus paberile kirjutada, et siis sealt maha lugeda saaks.

Meie suve iseloomustavad purjuspäi ujuma minejadki. “Kui purjus sõber tahab minna, siis takista!” rõhutas Berg. “Kui muu ei aita, helista politseisse. Las sa olla praegu paha, aga homme, kui sõber kaineks saab, tuleb tänama.”

Lapsevanematel tasub aga silma peal hoida süütevedelikupudelil, sest sugugi harvad pole juhud, kui lõbusas grilliseltskonnas on laps süütevedeliku limonaadiga segi ajanud, suutnud korgi lahti keerata ja lonksu võtta.

Jääge liinile

Häirekeskusesse helistatud, ei tohi ise kõnet katkestada. Ja pärast helistamist tuleks liin vaba hoida, sest mõnikord helistatakse tagasi, kui on vaja teejuhatust küsida või arst tahab midagi täpsustada. Liialt tihti on ette tulnud, et päästekorraldajad ei saa abivajajat enam kätte, kuna too helistab muret kurtes juba mõnele oma tuttavale.

Tuleb ette, et hädakõne vastuvõtmise ajal on häirekeskuse arst teise abivajajaga hõivatud ja esimesel võimalusel helistab ise tagasi.

Berg ütles, et mõnikord inimesed kardavad kiirabi tulekuni ise esmaabi anda. “Ei tasu peljata, kui me häirekeskuse arstiga ühendame. Rahu, kuulake ära, mis arstil öelda on. Nad on õppinud juhendama isegi neid, kes ei oska esmaabi anda,” kinnitas ta.

Sääraselt, telefoni teel on häirekeskuse arst aidanud kiirabi tulekuni helistajatel vastu võtta sünnitusi, verejookse sulgeda, uppujat päästa, krambihoogude puhul tegutseda.

Nii juba aasta päästekorraldajana töötanud Berg kui hiljuti Väike-Maarja päästekooli lõpetanud ja nüüd iseseisvalt tööd alustanud Silm tunnistavad, et üsna sageli tajuvad nad helistajate pahameelt, kui juhtunu kohta täpsustavaid küsimusi esitavad. Inimesed kardavad liigset ajakulu, aga tegelikult pole selleks põhjust.

“Kõik toimub reaalajas,” selgitas Berg. “Samal ajal kui päästekorraldaja küsib, on kiirabi juba teel, vajadusel ka politsei ja päästemeeskond. Meie samal ajal täpsustame abikutsujaga olukorda ja edastame välja sõitnud meeskondadele infot.”

 

Jätke meelde

* Nähes liikumatult lebavat inimest, uurige, kas ta on teadvusel.

* Õpetage lapsele, et õnnetuse korral tuleb helistada numbrile 112 või kõvasti appi hüüda.

* Lõket tegema või grillima minnes võtke pudelitäis vett kaasa.

* Ärge lubage purjus sõpra ujuma.

* Purjus inimene pange magama külili.

* Süütevedelik peitke laste eest.

* Tundmatus kohas sõites vaadake teeviitu.