Kirev seltskond matkaselle, kes juulikuu viieteistkümnendal päeval Põhjarannikult Oandust Eesti pikimale matkarajale astus, jõudis eile viimaks sihtpunkti, Pärnumaale Iklasse. Seljataha jäi 11 päeva ja 370 kilomeetri jagu seiklusi, rõõmu teel olekust ja hubaseid lõkkeõhtuid.
Nagu märkis matkahunt Tõnu Jürgenson, kelle näpunäidete või õigemini jalajälgede järgi piirist piirini kulgev matkarada kaardile märgitud sai, on matkaseltskond iga teel oldud päevaga aina rohkem loodusega kohanenud.
Näiteks kui veel matka esimestel päevadel jälgiti hoolikalt, et telgialune oleks sile ja oksarisust puhas, siis lõpusirgel ei lasknud keegi ennast enam pinnavormide mõningasest ebaühtlusest häirida.
“Mida kauem väljas viibid, seda kergemini planeediga üheks saad,” märkis kevadel viie nädala jooksul raja otsast lõpuni jalgsi läbi astunud Jürgenson lõual tärkavat sammalhabet siludes.
Matka viimasel, Pärnumaa metsade ja rabade vahel kulgenud etapil seltskonnaga liitunud kutseline sõjaväelane ja harrastusjahimees Hannes Võrno sedakorda püssi kaasa ei pakkinud.
„Ega see näpu kõverdamine olegi selle jahi juures alati kõige olulisem,“ ei tähenda jaht tema jaoks paugutamist ja vere laskmist. Seal on muud väärtused, kas või looduses viibimine. Et Võrno siinse floora ja faunaga just väga tuttav ei ole, haaras ta rõõmuga võimalusest seltskonnaga liituda.
„Põhja-Eesti poisina ma mingis merevaimustuses ei ole, kui tahan merd näha, näen seda Tallinnas koduaknastki,“ tuli ta siia pigem ikkagi metsadega sõbraks saama. Ja ta sai, mis tahtis.
Läks peruks kätte
Sel rännakul jalgsi, ATV, jalg- ja tõukeratta ning paadiga liikunud matkaseltskonnale ei olnud Jürgensoni sõnade järgi üheks suurimaks väljakutseks aga mitte niivõrd loodusega kohastumine, kui just etapp, mis tuli ratsutades läbida.
“Ajast, mil tatarlased meie geene segasid, on juba liiga palju vett merre voolanud,” on Jürgensoni ütlust mööda neil, kellele pole antud hobuse seljas istumiseks kohandatud jalgu, raske ratsutada.
Jürgensonil endal jäi ratsasõit sootuks vahele, sest veel enne, kui ta jõudis sadulasse tõusta, astus hobune talle jala peale. “Kaheksakümmend kolm kilo versus 600 kilo – seal ei olnudki midagi, pidin alla jääma,” olid konflikti osapoolte kaalukategooriad Jürgensoni arvates üle keskmise ebavõrdsed.
Ent kaal pole alati määrav, nagu tõestas ajakirjanik ja kinomees Kristjan Kaljund, kes oma hobuse nii läbi ajas, et see tema alla kokku kukkus. “Nii et selles mõttes nagu 1:1,” muigas Jürgenson.
Isegi karmidel mägimatkadel karastunud Alar Sikk ei saanud oma hobusega kontakti. „Mingil hetkel ta lihtsalt tuli sadulast maha ja ütles, et Everestil oli lihtsam,” oleks Sikk Jürgensoni arvates ilmselt jakiga kergemini sina peale saanud.
Teekond sihtpunktist tähtsam
Ent nagu Sikk ise märkis, ei tulnudki ta sellele matkale ennast ületama ja ekstreemseid situatsioone otsima. Neid on tema kogemustepagasis niigi küllaldaselt.
“Minu jaoks on matk kulgemine ehk ilus teelolek on parem kui kohale jõudmine, ja teelolek on tõepoolest olnud ilus,” oli Sikk ajal, kui enamik matkarajast selja taha jäänud, teel kogetu ja matkakaaslastega väga rahul.
Nii et selles osas on Sikk päri Jürgensoniga, kelle definitsiooni kohaselt on matk eelkõige meeldiva seltskonnaga mõnus ajaveetmine. Sedagi matka planeeriti arvestusega, et inimestel jääks pärast päevateekonna läbimist jõudu lõkke ääres istuda ja terake juttu puhuda.
Selsamal põhjusel ei hakatud väga ranget ja punktuaalset päevaplaani paika panema. Jah, olid küll raamid, milles tuli püsida, ent raamide sees võis igaüks end vabalt tunda ja omatahtsi tegutseda. Kas või korilusega tegelda.
“Siin pole surmaohtu, ükskõik, mida teed, sinuga ei juhtu midagi,” tõi Sikk välja põhimõttelise erinevuse mägimatka ja suvises Eestimaa metsas toimuva jalutuskäigu vahel.
Ja ometigi – või just seetõttu – leidis Sikk oma võlu sellelgi matkal, kus suurema ja raskema osa varustusest tõi matkasellidele järele saateauto ning sääsehammustusest tõsisemad traumad on haruldased. “Naudin seda palju rohkem kui mingit mäe tegemist,” tunnistas ta.
Jõukohane kõigile
Raja valmimise eest peavastutust kandva ja selle nüüd omal jalal läbi käinud ning silmaga üle vaadanud RMK juhatuse esimehe Aigar Kallase kinnitusel ei pea risti läbi Eestimaa kulgeva teekonna nautimiseks olema ilmtingimata mägimatkaja taustaga.
Ohtrate puhkekohtade, onnide, varjualuste ja lõkkeasemetega liigendatud rada on jõukohane päris algajale loodusesõbralegi. Kui kodutöö on tehtud. Ja seda aitavad teha RMK teabepunktidest ja veebilehelt leitavad kaardid ja infovoldikud.
Tõsi, infomaterjalide sisus võib tulla mõningaid muudatusi, sest nagu Kallas kogemusele toetudes ütles, tekkis tal distantsi läbides mõtteid, kuidas seda veelgi paremaks teha.
“On kohti, mida annab marsruuti sättides huvitavamaks teha, on kohti, mille läbitavust tuleks paranda, ja kindlasti on tähistuse osas parandamise ruumi,” lubas Kallas pärast hingetõmbeaega koos RMK inimestega rajakaardid uuesti ette võtta ja üksipulgi läbi arutada.
Vastvalminud rada ei jää Kallase kinnitusel viimaseks omataoliseks, ühest Eesti piirist teiseni kulgevaks matkarajaks. Mitte et just täna-homme Haapsalust Peipsi äärde Mustveeni viivat rada ette valmistama hakatakse, ent juba liiguvad mõtted vedada kõnealuse raja keskelt marsruut Kagu-Eesti kuppelmaastikule. “Kui inimestele meeldib, tuleb seda edasi arendada,” peab inimene tema sõnul matkata saama.