Nutune Via Baltica

Peeter Krimm. Foto: PP

Kuna elan Pärnus otse Via Baltica Tallinna maantee ja Ehitajate tee ristmiku ääres, on mul olnud üle kahe aasta õnn jälgida imelist uue tee ehitust.

Pärnu Postimehes 21. juunil ilmunud Urmas Hännile artikli “Vastrajatud liiklussõlm vajab juba praegu täiustamist” ja 27. juulil ilmunud Kardo Linki kirjutise “Liiklusest Kuldse Kodu juures” taustal teeks kõigepealt selgeks mõne põhitõe.

Esiteks on rahvusvahelisel maanteel omad ümberlükkamatud normid. Teiseks ei tule euroonu haigla ega Kuldse Kodu nurgale näpuga näitama, kuidas teejuppi ehitama peab. Tema delegeerib selle ülesande kohalikele, täpsemalt maanteeametile, kes omakorda tellib projekti kohalikult projekteerijalt, antud juhul EA Reng ASilt eesotsas Silvar Savolaineniga. Projekteerija peab eelprojekti kooskõlastama kõigi trassi äärde jäävate ja asjasse puutuvate objektide omanike või haldajatega.

Näiteks küsis Reng AS minult kui Männi tänava lõppu jääva garaažiühistu juhatuse liikmelt luba teed ehitada suvel 2007. Sinisilmselt andsin allkirja, sest kirjas oli selgelt: “Tööd toimuvad väljaspool teie kinnistu piire.” Pealegi otse väljasõitu meil pole, vahemaa Ehitajate teega mitukümmend meetrit. Tünga sain, kaevama on tuldud korduvalt, ühistule loodud lisakulusid, kakeldud kaks aastat ja lõppu pole näha.

Fakt on, et Tallinna maantee lõpu krundiomanikega jäi projekteerijal kooskõlastus tegemata ja allkiri saamata, sest “ju siis läks kiireks”, nagu Savolainen telefonitsi vabandas.

Kas Kuldse Kodu esindajalt allkiri võeti, mina ei tea. Haigla puhul oli sõnaõigus linnal ja nemad olid igal juhul asjaga kursis. Maha magati! Praegusel projektijuhil Gregor Reimetsal, kes tundub olevat esimene mõistlik inimene selles seltskonnas, kellega olen suhelnud, on õigus: projekti muuta on peaaegu võimatu. Ehk mõni asi on võimalik, mõni mitte.

Tallinna maantee ja Ehitajate tee ristmik

Tõeline vigur. Tahaks näha, kuidas pärast Sauga jõe silla valmimist hakkavad Tallinna poolt tulevad täispikad rekka’d pöörama välja Lihula poole. Üle äärekivide ikka saab!

Veel kõvem nali on Tallinna poolt Ehitajate teele saamisega: projekti järgi saab pöörata kahelt realt, uhked foorituled ja sildid näitavad sama, tegelikult on tüng: pöördeks sobib ainult üks rida. Vasak rida küll on, aga põrkab vastu saart.

Sama lugu paistab olema Ehitajate teelt Tallinna poole sõiduga, mis pole küll veel päris valmis: projektis kaks rida, praegu üks. Postid püsti, saared valmis, kui kaks rida tulebki, saab rekka-meestel seal olema tikusõit. Olerexi uus sissesõit – kõvasti on asfaldimaterjali kokku hoitud, kuigi ruumi oleks küll. Teisest reast ehk mahuvad suured autod nibin-nabin pöörama. Kuu aja jooksul on juba korra äärekive vahetatud. Jõudu!

Väga vinget leiutist näete, kui proovite sõita kesklinna poolt Ehitajate teele või Lihula poolt kesklinna. Lauge kurvi asemel avaneb võimalus autot kõigutada ehk sõita “ussi”. Sirgel teel seda tehes võib teatavasti trahvi saada, siin on see igati legaalne. Paha lugu, et “ussi” äärekive on ehitaja teisaldanud ja kurv tehakse kohe laugemaks. Tore on, et “ussi” äärekivid jäävad alles, olgugi et tulevad asfaldiga tasa. Seega jääb igaühele suurepärane võimalus kurvi võtta, nagu tahab.

Korralik seiklusrada ootab autojuhti, kes sõidab Tallinna poolt kesklinna: foori alt stardib kaks rida. Mina kohalikuna rivistan ennast parempoolsesse, kõik võõrad valivad vasakpoolse, arvestades loogikaga, et keskmine rida ikka pärale viib. Sama kinnitab pilk ettepoole. 50 meetri pärast on julgustav märk: kaks rida otse, kolmas, vasak, pöörab. Anna tuld! 40 meetrit hiljem uus märk: tutkit! Otse üks ja parem rida, vasak pöörab. Võõras juht näeb siin nina ees juba saart, rool käib järsult paremale, mõni jõuab suuna sisse panna, mõni mitte. Mina hoian sel kohal ühe jala gaasil, teise piduril, sest ellujäämiseks peab kiire olema.

Saatanlikust Savi tänava ristist tervelt üle saades on elu rahulik, taas kaks rida. Sellise ohtliku teejupi vältimiseks oleks vaja lisada kõigest ühe raja laiune ja 100 meetri pikkune teelõik MacDonald’si ette. Tammed jääksid püsti, kaks rida läheks otse, kõnnitee samuti. Milles probleem? Või kelles? Projekteerijas, linnavalitsuses või mõlemas?

Jalakäijate paradiis

Kõndijatele on uuel ristmikul loodud kõik võimalused end turvaliselt tunda kõigil neljal suunal, kuigi kasutatakse ainult üht. Tühja sellest, valgusfoor uhab omasoodu kõikidel suundadel. Ühel õhtul otsustasime sõbra ja koeraga foorile mingitki õigustust anda ja kõndisime üle ristmiku tossutava rekka-rivi eest korduvalt tähtsalt läbi.

Kahjuks ei jaksa sellist asja iga päev teha. Fooril on küll jalakäijate jaoks nupud paigaldatud, paraku need ei tööta, kuigi võiks, et autorivi nähtamatuid jalakäijaid üle lastes tühja ei tossutaks ja et liiklust ei kamandaks foor, vaid inimene.

Hämmeldust tekitab mõte, et Papiniidu – Riia maantee ristmikul, mis veel mõni kuu tagasi oli Via Baltica osa, on kolm paremkurvi ilma “ussita”, foorita, jalakäijaid nagu sipelgaid – seal peaks loogiliselt olema kahejalgsete tapalava.

Kõnniteid, mis ristuvad mõne sissesõiduteega, on läbi aegade läbi lõigatud teravate äärekividega puhtalt selleks, et rattahuligaani hoogu maha võtta. Kohati linn neid likvideerib, kuid uuele ristmikule paigaldatakse kive usinasti.

Lähiajal oli uusehitusel tekkimas oht, et maantee viimane asfaldikiht tasandab äärekivid ehk neid nagu poleks, aga tegelikult ikkagi on. Seepärast mõtles ehitaja välja uue triki rattal kihutajate vastu: kõnnitee asfalt 20 sentimeetri ulatuses enne äärekivi läbi lõigata!

See meede on tõhusalt mõjunud juba tubli kuu aega, viimane kui üks huligaan on iga natukese maa tagant sunnitud sadulast maha tulema ja tänu sellele pole keegi ratta alla jäänud. Nendel tõketel peavad ka invakäru kasutajad jalad alla võtma – kasulik võimlemiseks! Vana, 50 aastat tagasi tehtud kõnnitee oli küll muhklik, kuid sellist luksust ei võimaldanud, isegi mitte nädalaks.

Armsad peenrad

Imetlust väärib projekteerijate läbi aegade kestev piiritu armastus lillepeenarde või ohutussaarte vastu. Õigem oleks küll nimetada neid ohusaarteks, sest nii kaugele, kui mina mäletan, on neid ehitatud, puruks sõidetud, lõpuks ära koristatud, rekka- ja sahajuhid neid kirunud. Kui autot muidu õhku tõusma ei saa, siis sellise moodustise otsas sügisel või talvel halva nähtavuse korral saab. Via Baltical on nende areng lausa väetist saanud. Kalleid käsitööna valmivaid moodustisi tuleb iga Ehitajate teega ristuva tee otsa, rääkimata kõnealusest ristmikust.

Lihula suunal napib autodel pööramiseks ruumi, kuid keset teed laiutab meeletu maltsapeenar. Tallinna–Riia suunal ehk mahukski kaks rekka’t kõrvuti pöörama, aga ees on armsad saarekesed. Üks uuendus ristmiku saartel siiski on, mida pole mujal maailmas näinud: ohusaarte teravad otsad on tõstetud ähvardavalt püsti nagu lainemurdjad.

Miskipärast ei taha noored projekteerijad õppida vana hundi Eino-Jüri Laarmanni käest, kes tõstis Kuninga tänava ringil betoonplokid paika ja peenar valmis? Vajadusel paned peenrale konksu külge ja viid minema. Lihtne, kiire, odav, praktiline. Või on kellelgi silmailu kohta seal midagi öelda?

Hiljuti haris mind ristmikupeenral seistes Uni kivide värvi suhtes kärkiv töömees: punastel kividel seista ei tohi, hallid on inimeste jaoks. Sain aru, aga Lihula poole on värvid vastupidi. Sain jälle aru, et sealsed rajad on metsloomadele. Seal pole ka uhkele kergliiklusteele ehitatud tõkkeid rattahuligaanide vastu, sest võsa vahel pole ei rattureid ega jalakäijaid.

Kibe tõde

Kes oli liikluse eest vastutav abilinnapea viis aastat tagasi, kui teedeühendusi paika pandi? Oli, kes oli, enam pole. Seega sõiman praegust linnavalitsust asjata. Viis aastat tagasi tegeles projektiga maanteeameti poolt Peeter Krusten, tema ei tööta seal enam ammu. Kaks aastat tagasi juhtis projekti Tõnu Kuusik, kelle praegune saatus on teadmata. Pikalt ametis olnud ehitusjärelevalve esindajat Urmas Koksi tabas kaks kuud tagasi absoluutne mälukaotus.

Projekteerija Silvar Savolainen on oma raha kätte saanud, mis sest, et tema leiutis ei taha tööle hakata. Nutt tõuseb kurku. Peale põhimõtteliste möödalaskmiste projektis ja töökorralduses tuleb minusugustel jälle nullist peale tõestada, et me pole kahe küüruga kaamelid. Kaks aastat tagasi juhtis projekti maanteeameti keskus, nüüd juhib ameti Lääne regioon. Kohalikele oleks tulnud asi üle anda ammu, mitte juhtida kaugelt, kõrgelt ja ülbelt.

Kui tõesti jääb rekka’dele ristmikul 1+1 rida, siis mis on muutunud? Hullemaks on läinud, sest enne polnud aeglustavat foori. Tallinna maanteel enne linnapiiri on olukord nagunii sama, mis 50 aastat tagasi: 1+1 ja igast hoovist pööra kuhu iganes, ainult munakivi on asendunud asfaldiga. Nimelt lõppes europrojekt meetripealt, nagu ka MacDonald’si ees. Tegelikult peaks 2+2 ulatuma kuni Sauga ringini, ruumi jaguks, nagu kõnealusel ristmikulgi, ja paarikümneks aastaks oleks rahu. Paraku jääb vana pudelikael ikka pudelikaelaks. Kuid milleks siis üldse kogu 800 miljoni kroonine projekt ette võeti? Nojah, sile asfalt, Lihula läbimurre, Liivi tee ja puha.

Kuldse Kodu esine pole ainus, kus vasakpööret teha ei saa, samas seisus on kõik Ehitajate teega ristuvad väikesed tänavad. Vasakut ja tagasipööret saab teha Savi, Raba ja Niidu ristmikul, mis nende võimaluste juures polegi kõige hullem. Iseasi, kas sellist maanteed on mõistlik ehitada läbi linna.

Arvan, et mitte ämbrisse, vaid vanni astus maanteeamet juba kuus aastat tagasi, kui loobus neljast veidi erinevast läbimurdevariandist piimakombinaadi territooriumi kaudu, enamikust pudelikaeltest mööda. Hoiti raha kokku (?) ja näidati põhjenduseks näpuga Port Arturi omanikele. Seda ja kõike eelnevat arvesse võttes tuleks maanteeamet ümber nimetada ämbriametiks.

Tean hästi, millega Savolainen kogu mu jutu kokku võtaks: “Mida sina ka projekteerimisest tead!” See poleks tal esimene kord. Ega minul viimane kord sel teemal kirjutada.

Lõpetuseks üks positiivne tähelepanek: kui Bindersi mehed tegid objektil tilu-lilu, siis nüüd tehakse tööd. Seega on lootust …