Ülilibedad tänavad nõuavad ohvreid

Eile Pärnu haigla erakorralise meditsiini osakonnas röntgenipildi tulemusi oodanud lahases jalaga pensionäri Ene Puuseppa kukkumine rööpast välja ei viinud. Foto: Urmas Luik

Kui Pärnu Postimees eile keskpäeva paiku Pärnu haigla erakorralise meditsiini osakonda (EMO) jõudis, oli osakonna eesruum ootajaid paksult täis.

“Väga kiirel ajal tulite,” sõnas EMO juhataja Merike Lepp, kes hirmkärme töö kõrvalt vestluse tarvis paar nappi minutit näpistas. “Näete ju ise, mis ukse taga toimub. Selline olukord nagu täna (eile – toim) pole kindlasti tavaline. Libedast tingitud traumasid on palju, aga palju on inimestel muidki terviseprobleeme.”

Nulli ümber liikuv õhutemperatuur, lörtsi- ja vihmasajud muutsid jõulude teisel pühal ja eile tänavatel liikumise pea võimatuks.

Kui esmaspäevast kolmapäevani jõudis Pärnu EMOsse kolm libedaga kukkunut, siis eilne hommik tõi libeduseohvreid juba sedavõrd palju, et nende loendamisel oli keskpäevaks järg käest.

Peale ilmaolude mõjutas traumade esinemist kindlasti asjaolu, et oli esimene tööpäev pärast pikki pühi ja inimesed seetõttu liikuvamad.

“Küllap pühade ajal katsuti meie poole pöördumata hakkama saada,” arvas Lepp. “Aga need traumad, millega täna hommikul meie juurde tuldi, olid kõik libedaga kukkumisest põhjustatud ja neid on ikka üksjagu.”

Enamik traumadest on käe- või jalaluumurrud, üks inimene oli saanud peapõrutuse.

Kukkumisi kõikjal

Seejuures polnud mitte kõik neist kaotanud jalgealuse linnatänavail, vaid ka kodutrepil või -hoovis.

Üks paljudest, kel liuväljasarnane kamar jalad alt viis, oli pensionär Ene Puusepp. Tema kukkus juba kolmapäeval, aga EMOsse pöördus eile.

“Lootsin, et ehk läheb ööga üle. Panin külma peale, aga täna tulin ikkagi siia,” naeris õnnetusest hoolimata hea tuju säilitanud naine.

Puusepa sõnade kohaselt oli Pärnu maaliinide bussijaamas üleeile hirmus libe, eriti just seal, kus linnast välja sõitvad bussid sõitjaid peale võtavad.

“Jaamahoone ees kõnniteel on graanuleid ja üle tee pangamaja pool kõnniteel samuti, aga mujal on libe kui klaas,” kirjeldas Puusepp.

Pärnus suutis proua libedaga rinda pista, sest sai õnnelikult bussiuksest sisse.

“Aga kohe, kui Ares bussist maha tulin, maandusin ikka korralikult. Õde astus bussist välja minu järel ja ma olin tal kööbakil ees.”

Pinnasel, millel üldse pidamist pole, võinuks Puusepp bussirataste alla libiseda, kuid seda õnneks ei juhtunud, ehkki peatuses polnud tema sõnade kohaselt kolmapäeval teragi liiva või graanuleid maas.

Korralik talvejalats

Et libedus kõikjal inimesi jalust niidab, ei tulnud Lepale üllatusena.

“Kui ise koju läksin, sumpasin lumehanges, otsisin vähegi pidavamaid kohti. Kolmapäeval polnud Mai Selveri ees liivakübet ka,” imestas Lepp. “Ma ei tea, millest see tuleb, aga olen kaheksa aastat Pärnus olnud ja kogu aeg on siin libedatõrjega probleem. Kes näiteks vastutab kaupluse ümbruse eest?”

Traumadest hoidumiseks on Lepa jutu järgi kõige targem mitte välja minna, koduseinte vahele jäämist võiks kaaluda need vanemaealised, kel tasakaal pole kiita.

“Kindlasti peaksid talvejalatsid olema sellised, mis mõeldud talvel kandmiseks. Need ei tohi olla sileda tallaga ega kõrge kontsaga,” soovitas Lepp.

Puusepp näiteks soetas endale rauad, mis käivad saabaste alla. Poes olid need pakis ja jalatsi alla proovida ei saanud, kodus selgus, et tema jalavarjude alla need asjandused ei sobi.

“Pakil oli kirjas, et lähevad number 38–40 saapale, mul aga on number 36 saapad. Tiri, kuidas tahad, aga kontsa alla ei ulatu kuidagi,” pajatas ta.