Pikk lahusolek aitas isal poega mõistma hakata

Grete Naaber
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Andres G. Adamson

Peretüli võib traagiliselt lõppeda löömisetagi. Järjekordsele õhtusele sõnasõjale järgnenud hommikul leidsid isa ja ema oma ainsa poja toa tühjana.

Kapiuksed olid poolavali, seljakott vajalike riietega kadunud nagu poeg Arvo isegi. Ei ühtki kirjarida öökapil. Ema puhkes tühjale voodile istudes nutma ja hüüatas tummalt seisvale isale aeg-ajalt läbi nuuksete: “See on sinu süü, sina ajasid ta minema!”

Pereisa, 55aastane Anti ei vaadanud ammu enam hea pilguga sellele, et nende ainus poeg tema ettevõtluse vastu huvi ei tunne. Antil oli kinnisidee: poeg peab olema mantlipärija, pealegi toob äri, kui usin oled, alati leiva lauale. Aga see kaunite kunstide viljelemine, mida poeg harrastas, oli isa arvates näljaroti amet.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles