Teisipäeva hommik tõi meie Oravapere kolmeaastastele lastele suure üllatuse. Tulnud lasteaeda, leidsid lapsed, et nende ehitusklotsid, autod ja nukunurga vahendid olid kadunud. Nende asemele olid tulnud kastid kuuse- ja männikäbide, tammetõrude, kastanimunade, puuklotside, kivide, puupulkade, papirullide, munakarpide ja igasugu jääkmaterjaliga. Esialgu vaatasid lapsed neid kaste nõutult ega osanud midagi peale hakata.
Appi ruttas õpetaja, kes näitas ette, mida on võimalik nendest asjadest valmis laduda, meisterdada ja milliseid pilte koostada. Puupulkadest puuridega asuti kohe parandama nukunurga riiulit. Remontimist jätkus tükiks ajaks. Kastanimunadest ja tammetõrudest laoti usse ja putukaid. Tore oli teha endale oma mets, surudes svammi pragudesse puulehti ja männioksi. Nende vahele laoti kastaneid, tammetõrusid ja kivikesi, millest valmis igaühele oma väike mets.
Meie igahommikust rühmaluuletust Männioravatest oli sel päeval eriti sobiv lugeda:
Männiorav krips ja kraps, meie rühma vahva laps.
Olen sõbralik ja kraps, siis mul sõbraks iga laps!
Õppetegevuse ajaks tulid külla männikäbi ja männioksake ning kuusekäbi ja kuuseoksake. Nüüd sai võrrelda käbide suurust ja okaste pikkust, värvust ja teravust. Tuletasime meelde oma lasteaia asukohta Männipargi ääres.
Külla tuli meie rühma maskott Miki. Orvapoiss tutvustas end ja rääkis, et tema kodu asub meie pargis ja sealt vaatab ta tihti lasteaia poole. Ta on märganud hästi palju tublisid ja sõbralikke lapsi. Varem korjatud käbidest ja okstest meisterdasime õpetaja abiga igale lapsele oma oravapoisi, mille nad said koju kaasa võtta.
Lapsed ja õpetajaid said sellest päevast ainult positiivseid emotsioone, julgust ja mõtteid samalaadseteks ettevõtmisteks. Järgmisel päeval lasteaeda tulles otsisid lapsed uuesti loodusmaterjalikaste, mis olid jõudnud aga peitu pugeda. Nüüd oskavad nad looduses leiduvat mängus rohkem kasutada.
Tundub, et selliseid päevi võiks teha tihedamini. Männioravad ei tundnud puudust poemänguasjadest. Neile endale jäi avastamis- ja meisterdamisrõõm.