Pärnus Auli ja Supeluse tänava nurgale kerkinud omapärane süsimust elamu püüab möödajalutajate pilke ja on pälvinud tunnustust arhitektidelt ja muinsuskaitsjailt.
Iselaadi elamu püüab pilke
/nginx/o/2018/08/01/11147105t1h7899.jpg)
19. november 2016, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõni aasta tagasi otsustas ehitusettevõtja Toomas Toompuu, et talle kuuluv näotu kuur/elumaja vajab uuenduskuuri. Nii võttis ta ühendust pikaaegse sõbra ja arhitekti Peeter Perega, kelle julge ja omapärane visioon on Toompuud pikalt paelunud.
Krunt asub vanalinna ja kuurordi muinsuskaitsealal, mistõttu arhitekti sõnutsi tuli esimesi lahendusi veidi kõpitseda. Ehitus läks kirja rekonstruktsioonina ja eelmise maja vundament säilis.
Siiski erineb uus, puitfassaadiga elamu varasemast lagunenud ja metsa kasvanud nõukogudeaegsest kõrvalhoonest suuresti. Omaniku väitel kuuleb naabritelt üldjuhul häid sõnu, kuigi mõnel on värske ilmega linnapildiga raske harjuda.
Olen seda meelt, et ajalooliste hoonete vahelistesse aukudesse pole vaja teha vanade majade makette, vaid miljöösse sobituvaid tänapäevaseid lahendusi. Peeter Pere
“Mõni naaber ütleb, et linna koledaim maja,” naljatas arhitekt Pere. Lisades: “Oli meeldiv üllatus, et praegune lahendus heaks kiideti. Olen seda meelt, et ajalooliste hoonete vahelistesse aukudesse pole vaja teha vanade majade makette, vaid miljöösse sobituvaid tänapäevaseid lahendusi.”
Arhitekti jutu järgi põhineb idee vanal laudseinal, mis ajaga on kulunud ja mustaks värvunud. “Laudade vahelt eri laiusega pragudest on põnev sisse või välja piiluda,” rääkis ta.
Pere sõnutsi ei tähenda terviklik keskkond ühesuguseid ehitisi, vaid just kohaliku eripäraga arvestamist.
“Linnas ei pea olema iga maja omapärane, kuid neid olgu parasjagu erilise linna tekkeks,” avaldas arhitekt arvamust. “Auli tänavas tekib mu meelest põnev üleminek vanast, päevinäinud abihoonest mustale majale ja sealt edasi eelmise sajandi alguse erksatoonilisele puitelamule. Linnaruumis tekib mõnus pinge.”
Arhitekti sõnu kinnitab asjaolu, et muinsuskaitseamet tunnustas maja tiitliga “parim ajaloolisse keskkonda ehitatud uus hoone”.
Kunsti- ja arhitektuuriteadlane Leele Välja kasutab kõnealuse hoone materjale oma detsembris ilmuvas raamatus “Puit Eesti arhitektuuris”.
Ta sõnas, et ehitise teeb väärtuslikuks intrigeeriv moodne lahendus, mis samal ajal arvestab ajaloolise ümbrusega. Välja nentis, et kuigi hoone asub Supeluse tänavast mõne sammu kaugusel, kajastuvad kõrvaltänaval hoopis teistsugused meeleolud.
“Auli tänaval on esindajaid kõikidest ajalooperioodidest viimase 150 aasta jooksul,” selgitas kunstiteadlane, et uulitsal valitseb justkui arhitektuurne kaos.
“Tagasihoidlik must värv ja vertikaalsed aknapilud, mis hoone tänavalt üsna suletuks jätavad, on kõrvaltänavas igati õigustatud. Liialt edev või esinduslik arhitektuur oleks kohatu. Kindlasti piisab selles majas intriigi ja mänguilu, et arhitektuurihuvilised Pärnu sattudes selle üles otsiksid.”