Hüplevad naised pakuvad lõbusat vaatepilti

Raske on taibata, kas jumping on võimlemis- või tantsutrenn. Lusti jätkub mõlemaks. Foto: Mailiis Ollino

Kehakultuurist võõrdunud mehel on raske tagasi lükata entusiastliku treeneri ettepanekut tulla batuudile hüplema, esialgu kas või vaatamagi, kuidas seda tehakse.

“Hüplemine tervendab südameveresoonkonna tööd, arendab lihaseid ja suurendab painduvust, peale selle saad rahulolutunde, mida trenn pakub,” lubas jumping’u-treener Piia Puudersell nagu reklaamteksti lugedes.

“Hüplemist ma vajangi!” hüüdsin vaimustunult pensioniea künnise finiširuudustikku jõudnud mehena, kes juba kogeski vahel hommikuti kehas vanaduse esimesi näpistusi ristluudes, torkeid rinnus ja tuikeid kuklas. Sellele lisas vürtsi perearstilt saadud teadmine kõhuaordi ahenemise kohta.

“Selle kõige vastu aitab batuut,” kinnitas treener Piia.

Trenn algas venitus- ja painutusharjutustega, seda kõike, mõistagi, muusika rütmis.

Batuut polnud mulle võõras: umbes 50 aastat tagasi, algkooli esimeses klassis andis ema valida: kas ballett või sportvõimlemine? Kuna sukkpükstes tantsivad poisid ei tundunud poole sajandi taguses meestemaailmas ilus vaatepilt, valis poisike võimlemise. Muu hulgas tähendas see rööbaspuudel turnimise, köiel ronimise ja hobusel hooglemise kõrval batuudilt võimla lae alla lendlemist, mis oligi selle trenni lõbusaim osa.

“Batuudil hüplemine aitaks su jõuluajaks vormi, mis lubab rahumeeli süüa kõike, mida pühadelaud pakub, ja koguses, mida sa ei pea mõttes kaaluma,” ahvatles Piia.

Mõte verivorstivaagnale, lahtilõigatud seapraele, auravale hapukapsakausile laual koos jõuluporteriga pani vanamehe pea õndsusest ringi käima, nii et tagasiteed enam polnud.

Ühel neljapäevaõhtul seisin Paikuse valla spordihalli peegelsaali uksel, kogudes julgust liituda võimlemissaali kogunenud tosina hüppevalmis naisega.

Naised rõõmustasid silma, olid kõik nii parajalt vormikad ja käänulised, et sportlikku silumist ei paistnud vajavatki.

Pettumuse valmistasid batuudid, mis saali üles olid seatud. Need osutusid haledaks karikatuuriks üüratust hüppevõrgust, mida mäletasin lapsepõlvest.

Kuigi lapseea mälestustes on kõik tegelikust suurem, olgu või lumehanged, on jumping’u-batuut sportlikuga võrreldes siiski halenaljakas ja pisike, meenutades raudraamile trimmi veetud jalamatti.

“Sellisega juba lae alla ei hüppa,” tegin nähtust järelduse ja istusin saali seina äärde maha, lubades esialgu ainult vaatamisega piirduda.

Väikestele batuutidele astunud naised ei lasknud end häirida passiivsest pealtvaatajast ega sellestki, et ajalehe fotograaf neist pilte tegema hakkas. “Edevad nagu me, naised, oleme,” tähendas üks hüplejaist.

Üsna pea oli selge, et päris sport see muusika taktis batuudil karglemine pole, vaid midagi kehakultuuri ja tantsu vahepealset. Ilmselt seepärast sobibki see eriti naistele, kes on ju inimkonna tantsuhimulisem pool.

Näis, et naised lõid kaks kärbest ühe hoobiga: said rahuldada loomuomast tantsuisu ja põletada neile liigsena tunduvad kalorid. Innustunud ja rõõmsameelsete nägude järgi võis arvata, et nad kogesid võrgul kareldes ilmselt veel midagi, millest neid piidleval mehel aimugi pole.

Võõristustunne, mille ainsa mehena tosina naisega samas ruumis viibimine paratamatult tekitas, kadus, kui trenn võttis hoogu ja muutus enamaks kui lihtsalt hüplemine.

Peagi sai selgeks, et selles tegevuses on mingi seesmine struktuur.

Trenn algas venitus- ja painutusharjutustega, seda kõike, mõistagi, muusika rütmis. Tempo kiirendused ja aeglustused, mida valitud muusikapalad dikteerisid ja treener juhendas, näisid vahelduvat kindla süsteemi järgi, nii et koormust jätkus kõigile lihasgruppidele ja kõõlustele.

“Pepu ette, mitte taha!” hüüdis treener naistele. “Rind ette, just nii! Tubli. Ja maandume ikka täistallaga, samamoodi tõukame ennast üles.”

Muusika mängis, naised viibutasid hüpates jalgu ja üsna varsti paistis higistelt nägudelt, et koormus, mida treenitavad kannatavad, on märkimisväärne.

“Mina oleks selle aja peale juba surnud,” pomisesin habemesse.

“Ei oleks,” vaidles treener Piia ei tea kuidas vanamehe mõtteid lugedes. “Ühistegemine annab energiat ja väsimust ei tunne, pealegi saab hüpete kõrgusega treeningu intensiivsust igaüks ise reguleerida. Ja me teeme ju pause.”

Tehti, jah, pause, täpselt nagu diskol. Ainult, et siin ei saatnud mehed partnereid tantsupala lõppedes jalgu puhkama, vaid naised kasutasid tantsude-hüplemiste üürikesi vaheaegu joogi rüüpamiseks. Mõni astus sammukese lähemale võimla otsaseina katvale hiigelpeeglile ja kontrollis meiki, mõni silus otsmikule valla pääsenud juuksesalgu kõrva taha tagasi, mõni lobises naabriga.

Hüplemistrenn sarnanes tantsimisega sellegi poolest, et rütmitundega inimene võis hüpates iga teise rõhulise takti vahele jätta. Täpselt nagu tantsus, kus ühe ja sama muusika järgi saab tantsida kas kiiresti või aeglaselt.

Jätsin naised ilma publikust ja edasi hüplema, sest duširuumi nad mind niikuinii kaasa ei kutsunuks.

Ajalehe fotograaf Mailiis, noor sportlik naine, ütles, et oleks teadnud, kui tore seal on, oleks trenniasjad ühes võtnud ja tunni kaasa teinud. Ja küsis siis minult, miks mina seda ei teinud.

“Minule meeldib palju ekstreemsem ja füüsiliselt koormavam sport,” valetasin nii, et suu suitses.