Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Valdur Rootsi ja teisi sõjaaja lapsi pani raskusi unustama muusika

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Pärnu lastemuusikakooli IV lennu lõpetajad 1951. aastal: (vasakult) Minna Fuks, Ants Erm, Valdur Roots, Tiiu Rand ja Astrid Leppoja, keskel istuvad klaveriõpetajad Alice Mardi ja Galina Aleksandrova. | FOTO: Erakogu

Hiljuti täitus 80 aastat Pärnust sirgunud kunagise pianisti ja klaveripedagoogi, Eesti muusika- ja teatriakadeemia professori Valdur Rootsi (17.11.1936 – 22.07.2011) sünnist. Sündmust tähistati EMTA kammersaalis mälestuskontserdiga, millel osalesid Rootsi kunagised õpilased, sõbrad, kolleegid.

Valdur Roots. | FOTO: Erakogu
Eri Klasi ema Anna Klas oli akadeemiline ema oma Pärnust pärit klaverilastele Valdur Rootsile ja Aino Merilale. Merila tuli 1957. aastal noore spetsialistina Pärnu muusikakooli ja töötas siin klaverisaatja ja -õpetajana kuus aastat, seejärel oli 40 aastat klaveriõpetaja ja kontsertmeister Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis. | FOTO: Erakogu

Minulgi on mälestusi kaimust, kellega käisime sama õpingurada Pärnu lastemuusikakoolis Alice Mardi klaveriklassis.

Kangastub esimene koolipäev vast avatud Pärnu lastemuusikakoolis. See oli üks jaanuaripäevi aastal 1945. Teine maailmasõda polnud veel lõppenud ega Berliin langenud, õhus võis aga hoomata rahu hõngu. Sõjaaja lastest olid saanud rahulapsed, kes ihalesid kooliskäimise järele.

Rasketes sõjajärgsetes oludes tuli alustada õppetööd muusikakoolis. Kooli alustalad olid esimene direktor helilooja Peeter Laja ja õppealajuhatajast klaveriõpetaja Alice Mardi.

Mäletan, et käisime muusikatundides mahajäetud sõjaväehospidalis Võidu 17 (nüüdsel Nikolai tänaval, Vanalinna põhikooli vastas puumajas, toim). Desinfitseerimisest tingitud haisuga andis tükk aega kohaneda, enne kui harjusime. Elektrijaamad olid purustatud, ahjud külmad ja õppetöö käis üleriietes. Mäletan õpetaja Alice Mardit istumas klaveri taga talvepalitus. Suur muusika ise oli see peamine, mille juurde iga hinna eest tulla olime tahtnud, kutsung, mis pani unustama raskusi.

Maestra Mardi oli Pärnu linna ihaldatuim ja enim tuntud klaveriõpetaja-klaverisaatja, seljataga tugevad koolid nagu Tsaritsõni muusikakool Venemaal ja Berliini kõrgmuusikakool ennesõjaaegsel Saksamaal. Muusikainstrumentide puudusel tõi Mardi kodunt koolimajja oma paljumängitud tiibklaveri. Sellesama vana pilli, millel eelmine põlvkond oli tema käe all õppinud eraviisil.

Nii mõnestki neist on saanud meie kultuurielu edendajad: helilooja ja professor Leo Normet, maletaja Paul Keres akadeemikust vennaga, rahvalaulu kogujad-talletajad Aino Valmet ja Ingrid Rüütel, USA Arizona osariigi klaveristuudio asutajaliige ja klaveriõpetaja Minna Fuks. Hiljem lisandusid pianistid-pedagoogid Arbo Valdma, Vardo Rumessen, Valdur Roots.

Mäletan päevselgelt põlvpükstes Valdur-poissi, meie keskel kõige andekamat, kes klaverimängus paistis juba siis silma hiilgava sõrmetehnikaga. Vahest oli selles teeneid Valduri isal, kunagisel sümfooniaorkestri orkestrandil Valter Rootsil, kes poisile kodus kooliastumise eel salatrenni tegi? Valdurist sai meile eeskuju.

Kooli arhiivimaterjali uurides täpsustasin meie koolilõpetamise ajad, milleks osutusid minul, paralleelselt Koidula-kooliga, aasta 1949, ja Valduril 1951. Olime selle muusikakooli esimesi lõpetajaid, mõelda vaid.

Edasiõppimine klaveri erialal jätkus Tallinna muusikakoolis ja riiklikus konservatooriumis. Klaveriõpetajaks määrati meile mõlemale dotsent Anna Klas. Eemal kodulinnast Pärnust ja lõigatud ära vanematekodust, sai meile akadeemilise emana omaks just tema: tark nõuandja ja tugi.

Side Pärnu muusikakooliga jäi aga püsima, kuna tegime aruandluskontserte Pärnus. Ettemängimisele tuli kogu vahepeal Tallinnas läbivõetud õppematerjal.

1950. aastate lõpul kolis kool Võidu 27sse. See oli suur sündmus, kui kool sai oma esimese Estonia tiibklaveri – ekstra vabrikust välja peilitud-valitud instrumendi, mida Tallinna klaverivabrikust käis süsteemselt kontrollimas ja häälestamas vanameister Ernst Hiis.

Suvevaheajad kulusid Valduril Pärnu kodus peaasjalikult klaveriharjutamisele, kuid selle kõrvalt spordilegi. Valduri meelisala oli motosport.

"Võidukihutamised motokatel" toimusid Pärnus akordionistist sõbra Vello Karuga. Tallinna muusikakooli aegsete sõprade, tollaste trummipoiste Neeme Järvi ja Eri Klasiga saadi kokku Pärnus ja Kirbu jõe ääres Audrus.

Valdurist oli ajapikku kujunenud vabariigi väljapaistvaim pianist, kes juba konservatooriumi tudengipäevil, aastal 1960, võitis esikoha üleliidulisel noorte interpreetide konkursil Minskis. Temast kujunes arvestatav klaverisaatjagi, näiteks sellistele lauljatele nagu Tiit Kuusik, Elsa Maasik ja Jüri Pärg, viiuldaja Lemmo Erendile ja RAMile. Ansamblimängu viljeles ta Tallinna keelpillitrios klaveripartnerluses Jüri Gerretzi ja Toomas Velmetiga. Keelpillitrioga käidi arvukatel kontserditurneedel Nõukogude Liidus ja välismaal.

Valdur Rootsist sai klaveriprofessor, kelle käe all sirgus plejaad pianiste esireas Tanel Joametsa, Mihkel Mattiseni, Rene ja Tarmo Eespere, Viktor Gurjevi (juunior), Tiit Laugu, Siim Selisega.

Tagasi üles